Kas ma ei peaks rõõmustama

kogemata mu jalale hüpanud konnast

viinakuu alasti tilkuvas metsas?…

* * *

Kas ma ei peaks rõõmustama

kogemata mu jalale hüpanud konnast

viinakuu alasti tilkuvas metsas?

Mida ma nutan

kui viinakuu märg mets

seisab rõõmsalt ja pillub

mulle tilku pähe?

Ööliblikas visklev

lambi ümber

on mu mõte endast,

mõte endaga kisklev.

Silmapiiri lõputud luikede read…

Kas on otsa me teel?

Lõputud luidete read,

muud väsinud silm ei näe.

Kui sirutaks keegi mul käe,

ehk jõuan siis tõsta pead.

Kõrvetav päike ja paistetand huuled,

lõputud luidete read.

Paistetand keel

ja lõhkenud huuled,

unes viimsepäeva pasunaid kuuled

ja surm on su juurde teel.

See hirm on jube,

õudus tarretab sind.

Vikatimees mööda lõpmatuid tube –

ju surm on su juurde teel.

Laup higis ja lõhkemas rind,

ta otsib, ta otsib just sind.

Kõrvus tuleva surma samm

ja karjed tarretavad verd,

näed inimverd

viimasel kohtupäeval.

Jaan Kiivit

Need luuleread on Jaan Kiivit jun (1940–2005) kirja pannud enam kui 40 aastat tagasi. Mingil ajal palunud ta abikaasa Sirje Kiivitil ära põletada kõik oma noorpõlve luuletused. Tuleroaks jäid tekstid saatmata.
Selle aasta kevadel, Jaan Kiiviti 66. sünniaastapäeval kogus Sirje Kiivit luuletused kokku ja paljundas pere ja sõprade jaoks. Tema loal avaldab ka leht ühe Jaan Kiiviti luuletuse.

 

 

 

Ma jaatan elu

Aga mina eitan praegust sihitut, kasutut, tarbetut, lihalikule lõbule koondatud raskuspunktiga tõusiku elu. Elu – mis ongi alles oma nime väärt. Ja selle uue inimese elu nimel eitan ma praegust loomale sarnanevat eksisteerimist.

Mina mõistan praeguse tõpra-elu surma ja kadumisele, inimese elu nimel, mis saab kasvama ja tärkama. Mu nõrkus seisab ainult selles, et ma kõike ei suuda teha, mida tahaks ja et ma kõike ei suuda kindlaks määratagi uues elus, et mul teinekord teede ülegi puudub selgus.

Aga sellest loodan üle saada. Juba mu siht määrab ja annab mulle õige tee. Inetuse, autuse, vale ja pettuse asemele ausus, tõde, õigus, inimlikkus, ilu ja armastus. Mina püüan!

Ja kui mina ei jõuagi, kui mina enne kaon või nõrken, siis jätkaku seda teised, jätkaku uued inimesed, tervemad, tugevamad kui mina – aga jätkaku. Kui me ka tigusammul edasi jõuame, siis kord leiavad end meie järeltulijad olevat neil mägedel, mida meie tähistame praegu oma sihtideks.

Aga kui ma olen degerant ja dekadent – ja muud halbagi veel, kui see ilu ja aususe ülev mõte, mis piirdub Jumalaga – on ka ainult dekadentne paranoiline nali – subjektiivselt küll tõsiselt võet, aga tegelikult naeruvääristav nali? Ka sel juhusel ei heida ma meelt. Sest meel ei ole «ära heitmiseks», vaid meel on tegutsemiseks ja juhtimiseks nende ülevate sihtide poole.

Aga kui see neetud ja vihatud praegune elu mind ometi ära tahab neelata, mind jäljeta endasse uputada – siis tehku seda. Aga see ei sünni käsi alla heites, see sünnib võideldes. Kui ka võitlemine oleks silmnähtavalt kasuta ja asjata –  ma saan meeleheitlikult viimase jõugagi veel võitlema. Alla andmist ei ole enne, kui jõud on lõppenud ja sedagi siis, kui jõud võideldes nii kadunud, et surragi ei jõua.

Ehk kergendab minu võitlemine järeltulijate võitlemist. Ehk on nende elu kergem.

Mina tahan – ja ma pean võima! Aidaku mind jumal!

Pollis, 27. mail 1926

Jaan Kiivit

 

Jaan Kiivit sen (1906–1971) oli noorpõlves väga hoolas ümbritseva jäädvustaja ja päevikupidaja. Siinkohal avaldatud katkend pärineb Jaan Kiiviti üliõpilaspõlvest.

Toimetusele katkendi loovutanud Sirje Kiivit ütles, et leidis neist ridadest hingejõudu, mis andsid talle jaksu edasi tegutseda. On lootust, et kord saab Jaan Kiiviti päevikut lugeda ka trükituna. Nimelt on Ilmamaa kirjastus küsinud enda valdusse Jaan Kiiviti päeviku 1940. aastast, mis on pühendatud tema poja Jaan Kiivit jun sünnile.