Kontsert tantsib

Tallina Gospelkoor tähistas oma tegevuse 5. aastapäeva kontserdiga Kaarli kirikus.

Tallinna Gospelkoor on lühikese ajaga teinud nii palju tööd, et võib juubelit pidada küll.

Kas olete kuulnud väljendit «kontsert tantsib»? Ei ole? Aga «kongress tantsib»? Kas mäletate ajaloost ligi kaks sajandit tagasi toimunud Viini kongressi, kuhu Napoleoni võitjad tulid kokku Euroopa tuleviku üle otsustama ja kus suurest rõõmust tegeleti peaasjalikult tantsimisega? Meie päevil on aga gospelmuusika selline iseäralik nähtus, mis lausa kutsub kaasama tantsulist liikumist.

Tallinna Gospelkoor on saanud viieaastaseks. Pole just palju, polegi õigupoolest põhjust veel juubelit välja kuulutada, aga tööd on ometi tehtud niipalju, et annab välja korraliku juubeli mõõdu. Alustati 13 lauljaga. Nüüd on neid 40 ringis. Kõik on andega, õpivad või on õppinud lastemuusikakoolis, muusikakoolis või koguni Eesti Muusikaakadeemias.

Antud on üle 70 kontserdi. Kuulajaid on olnud 50 000 ümber. Lauldud on raadios ja televisioonis, kõikjal Eestimaal, kuid ka Norras ja Ameerika Ühendriikides, võõrustatud on koore Norrast, Rootsist, Saksamaalt ja USAst.

On korraldatud gospelmuusika õpikodasid, esinetud noortefestivalidel, koolide advendikontsertidel, jõulumissal «Esimesed jõulud» jne. Sel aastal on olnud kontserdid Suure-Jaani, Räpina, Nissi ja Tallinna Metodisti kirikus. Rootsi-Mihkli kirikus on lauldud Emmause missat ja Kaarli kirikus gospelmissat.

Repertuaar on muidugi noortepärane: algupärased traditsionaalid ja spirituaalid, uuem gospelmuusika, sealhulgas ka meie oma. Ikka selline, mis täis energiat, rõõmu ja elutervet lähenemist. Ja vaid vahetevahel sekka ka pisut lüürikat. Seda kõike vajab ka vanem põlvkond, kelle esindajaid samuti koori 5. aastapäeva kontserdil 29. oktoobril Tallinna Kaarli kirikus näha võis.

Õhtu kordaminekule aitas kaasa koguduse abiõpetaja Jaak Aus ilusas noortepärases vormis tehtud sissejuhatusega. Värvi ja teavet lisasid vahetekstid ja slaidid, mis hoidsid kuulajaid kursis kontserdi üldise käigu ja koorieluga.

Aastapäevakontserdi kava oli kokku pandud «mustanahaliste» muusikast. Eks see gospelmuusika sealtkandist pärit olegi. Sõnum on huvitav ja tähendusrikas: ole sa muredest vaevatud, orjuses või lausa ahelates, kuid süda peab olema vaba ja rõõmus, selles peab valitsema Jumal. Ka laulud peavad olema pühendatud Jumalale, sest tema annab vabaduse. Seesmise vabaduse, mis on tähtsam kui füüsiline vabadus.

Nüüd võite isegi arvata, milliseks kontsert kujunes: elurõõm, vabadus, julgus loota Jumalale ja usk Tema abile. Väljenduseks muusika, mis lausa nõuab emotsionaalset lavalist liikumist. Sest energiat on selles muusikas nii palju. Kuid ka peamine – vokaalne külg ei jätnud millegagi soovida. Kõik oli korralikult «hääles», akordid selged, diktsioon puhas.

Ei hakka üles lugema laule, mida esitati. Piisab vaid, kui öelda, et kontserdi esimene pool sisaldas Aafrika muusikat, teine – Ameerika «mustade» loomingut. Ega see tehniliselt raske olnud, eriti aafriklaste oma, mille seadetest paistis välja meie oma tuttav klassikaline helilaad.

Huvitavam ja energiaküllasem oli ameerikalik lähenemine iseloomuliku harmoonia ja rütmikaga. Kahjuks läks sellest palju kaduma juurde keeratud võimenduse läbi, mis muusika mingiks ühtlaselt halliks kõlamassiks muutis.

Milline aga võiks välja näha eestilik gospelmuusika? Ka sellest saime aimu. Evelin Kõrvitsa laulu «Saada mind Sa» kuulates tekkis päris kodune omamaine endasse vaatav tunne: jah, need oleme meie, see on meie suhtumine gospelmuusikas peegelduvatesse nähtustesse.

Pole midagi öelda – koorijuhid Piret Rips ja Riina Tikenberg on viie aastaga tubli töö ära teinud ja noortele, nii tegijatele kui ka kuulajatele (mahukas Kaarli kirik oli neid täis) näidanud, et elu koos Jumalaga on tulevikukindlam ja puhtam kui viibimine narkootikumide ja joomatõve meelevallas.

«Võib elada selleks, et teha kunsti, aga võib ka teha kunsti, kuhu on pandud elu.» Nii on kirjutanud koori külalisteraamatusse Jaanus Kangur. Ilusamini ei saagi enam öelda.