Tervitusi jõulueelsest Peterburist

Põhjala Veneetsia valmistub jõuludeks ja aastavahetuseks hoolega. Kõikjal on näha piduehteis jõulupuid, mis, tõsi küll pole enamasti ehtsad.

Üle Nevski on riputatud erinevaid ornamente, paljude tänavavalgustite külge on kinnitatud suursugused kroonlühtri moodi jõululambid.

Tuled jõulupuul
Minu tähelepanekute järgi algas kaunistuste paigaldamine juba novembri keskel ja vähehaaval pilt täieneb. Kui veel kaupluste jõulukaunistustele ja üldse pühade kaubanduslikule poolele mõelda, siis tegelikult on olukord enam-vähem selline nagu Eestis ja vist üldse Euroopas. Väline on enamasti kahjuks pühade sisust olulisem.
Aga üht erinevust olen märganud küll, nimelt seda, et maksumaksja raha eest paigaldatud jõululampe veel ei süüdata. Meie Omski-aegadest küll selline säästurežiim ei meenu – kui lambid olid paigaldatud, siis need ka süüdati.
Kuna Venemaal enam kelli sügiseti ja kevaditi ei krutita, on hommikud praegu siinmail harjumatult pikad ja pimedad ning oleks ju tore, kui siis jõululambid säraksid. Aga eks iga asi omal ajal. Küsisin ühel hommikul kojamehelt, millal ometi lambid süüdatakse. Ta pakkus, et ehk umbes 25. detsembril. Elame-näeme.
Aga kui nii peaks tõesti minema, oleks ju tegelikult päris tore, et läänekiriku jõulupüha märkimist leiab, kuna õigeusu kalendri järgi on jõulud alles jaanuaris ja meie jõulupühad siin täiesti tavalised tööpäevad. Nõukogude ajast mäletan, kuidas lambid Põltsamaal linna kuusel jõulupühadeks ära kustutati. Nüüd, tänu Jumalale, on vastupidi.

Koguduses lastetöö
Peterburi Jaani koguduses on seekordsed jõulud senistest veidi erilisemad – esimesed jõulud kogudusele koos pühapäevakooliga. Koguduse taastamise järgse kahekümne aasta jooksul ei ole varem siin lastetööd tehtud. Lõikustänupühal alustanud pühapäevakoolis käib praegu üheksa 5–12aastast last, kellega plaanime ka jõuluteenistusel ühe laulu laulda.
Et nii koguduses kui Peterburi Eesti Seltsis on osaliselt samad inimesed ja nii selts kui kogudus tegutsevad Jaani kirikus, on ka jõulupidu plaanitud ühine. 29. detsembril peetavale jõuluteenistusele järgneb ühine jõulupidu nii eeskava kui tee- ja kohvilauaga, kuhu iga tulija ka ise teiste kostitamiseks midagi kaasa toob.
Oma pere üht traditsiooni jätkame Peterburis. Nimelt sai meie pulmas üks abielupaar ülesandeks kinkida meile advendikalender. Saime neilt pereema meisterdatud advendikalendri, mis on taaskasutatav.

Kodused jõulud
Ka sel aastal küsisid lapsed varakult, kas kalender ikka kolis meiega kaasa. Meie peres pole päkapikud mitte kunagi käinud ja maiustusigi on kalendris harva. Seal on peidus olnud juukseklõpse, peavõrusid, kustukumme, võtmehoidjaid, helkureid, kord isegi raha kellelegi rõõmu valmistamiseks ja muud seesugust pisikesse karbikesse mahtuvat kraami. Ja oh seda rõõmu, kui luugi taga leidub sedelike vihjega, kust üllatust edasi otsida.
Meie jõuluootuse juurde kuulub ka jõulumuusika kuulamine ja koos laulmine. Kuuske pole meil igal aastal olnud, kuid advendilambid põlevad ja tihti ka küünlad. Esimese laari piparkooke küpsetasime esimesel advendil ja need kadusid kuhugi mõne päevaga. Mis kingitustesse puutub, siis sel aastal on laste eksootilisemateks kingisoovideks karp margariini, pudel ketšupit, piparkoogitainas. Verivorste pole Peterburis näha olnud, aga jõulud tulevad ka nendeta. Nagu lauldakse laulus, mida pühapäevakoolis õpime: «Kallim kingitus on Jeesus, jõululaps on Issand Krist».
Õnnistatud jõuluaega soovides
Liliann Keskinen