Hea raamat paneb mõtlema. „Noviits” tegi seda
/ Autor: Meelis-Lauri Erikson / Rubriik: Arvamus, Kultuurielamus / Number: 28. jaanuar 2026 Nr 4 /
Eesti raamatu aasta üks lugemiselamus oli mul Miina Piiri „Noviits”. Lugu nende teekonnast, kes püüavad mungapühitsust oma õpetaja juhendamisel. Hea ja ladus lugu, kus ei puudu ka ootamatud pöörded. Tegelased on tõelised inimesed, kes elavad tõelist elu, kuid sündmustiku aeg ja koht avaneb alles pikkamööda, minnes sujuvalt ühest ajastust teise.
Autor justkui vihjaks, et aja kulgemisel pole kloostrielu juures suurt tähtsust. Noviitsielu on raske, kuid lihtne nagu igasugune muugi elu. Kuid aeg-ajalt tungib sellesse sisse Ime. Tuleb välja, et kloostris ei elatagi elust ja maailmast eraldatult, vaid vastupidi, keset elu nagu see on.
Mõistagi peab munk töötama, noviits vist eriti, aga ta peab nähtavasti oskama ka näiteks sünnitust vastu võtta. Kehtib vana mungaelu reegel – ora et labora, palveta ja tööta! „Noviitsi” tegelased igatahes elavad elu täiega. Siin vist ilmneb Masingu kuulus „elusamus”.
Hea raamatu tunnus on, et see paneb edasi mõtlema. Näiteks kirjeldus tõelisest palvest: „Ei ole muud teed kui vaikseks jääda. Mõned jätavad võõra mõtte vahele kiiludes palve pooleli ja alustavad uuesti. See on nende jaoks õige, nii ju noviitsi õpetatakse, et see pole palve, kui meel sekkub. Teised ei jäta kunagi midagi pooleli. Kordavad sadu tuhandeid kordi, niikaua, kui mõte enam ei sekku. Saab aru, et seda pole vaja. Palve on võitnud. Pühenduja on saanud palve vääriliseks.”
See pani (järele) mõtlema, kui pinnapealne ja nõrk mu enda palve tegelikult on. Mõtlema ka sellele, kuidas me üldse suudaksime vastu võtta jumalikku puudutust. Kas üldse suudame? Ja mida see meiega teeb?
Lewis on kunagi juhtinud tähelepanu nähtusele, mis kahjuks on ka täiesti olemas. Ta on kirjutanud: „Kui jumalik puudutus ei tee meid paremaks, siis teeb see meid mitu korda halvemaks. Kõikidest kurjadest inimestest on usklikud kurjad inimesed kõige kurjemad.”
Tõesti, see inimene (vaimulik), kes teab kõike rääkida kurjusest ja võib seda nõrkemiseni teha, peaks tegema meid teisi väga ettevaatlikuks. Miks ta ei räägi kunagi headusest, armust ja rahust? Aga seepärast, et ta on ise läbinisti kurja võimuses. Näib, et sealt pole enam tagasiteed.
Aga elu läheb kõigest hoolimata alati edasi ja käes on uued kohtumised. „Noviitsist oli saanud munk. Tema jutukus oli kadunud, ilumeel arenenud, palve põhjani minek ei valmistanud ammu raskusi. Roosid õitsesid, põllud kandsid vilja.”
Meelis-Lauri Erikson
Kadrina koguduse õpetaja
Uues rubriigis „Vaimulik loeb” jagavad EELK vaimulikud oma eesti raamatu aasta lugemiselamust. Avaldame neid lüheldasi sissevaateid kuni teema-aasta lõpuni emakeelepäeval, 14. märtsil.
