Vaimulik luule

Jääb mäetipp paljaks ja pimedaks
Maa mureneb tuulises ruumis
Ma üleüldse ei imestaks
kui talv algaks tänavu juunis /../
Me kulgeme üksipäini
Hulk kummalgi käel
See ammustest aegadest jäi nii
Meie kõikide Kolgata mäel

Need luuleread kuuluvad silmapaistvale vaimulikule ja EELK hingehoiu ühele tugisambale Avo Üprusele. Kui ma alles hakkasin teoloogia vastu huvi tundma, oli üks esimesi allikaid, mis mulle kätte sattus, ajakirja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1987. aasta väljaanne. Lugesin sealt esmalt teoloogilisi artikleid, kuid mingil hetkel keskendusin samas ajakirjas trükitud vaimulikele luuletustele. Tegemist oli rahuteemaliste laulude konkursil auhinnatud töödega. Autoritest olid peale Avo Üpruse auhinnatute hulgas esindatud ka praegune peapiiskop Andres Põder ning igavikku siirdunud Harri Haamer, Laine Villenthal ja Valda Oviir.
Luuletav vaimulik või teoloog on minu meelest midagi ülimalt loomulikku, tuleb ju Loojast kõnelemiseks tihti appi võtte poeesia. Seepärast imestasin, et kui eelmisel nädalal peeti Tartus Prima Vista kirjandusfestivali, siis fikseerisin esinejate hulgas vaid paar inimest, kes on minu andmetel teoloogiat õppinud (ma ei välista, et neid võis tegelikult rohkem olla). Jäin mõtlema, miks on EELKs näiteks muusika tähtsustamine endastmõistetav, kuid luule ja kirjandus jäävad pigem tagaplaanile.
Paar aastat tagasi elektroonilisena ilmunud usundiõpetuse valdkonnaraamatus on avaldatud eesti vaimuliku luule ühe parima asjatundja Õnne Kepi põhjalik artikkel «Religioossed motiivid eesti lüürikas». Kokkuvõttes autor rõhutab: «/../ võib nentida, et religioosse elemendiga eesti luule pikaajalisele arengule on iseloomulik kaks peamist aspekti. Esiteks otsib luuletaja alati Jumalat – looduses, maailmas, oma saatuses, enesemääratlemise kaudu jne. Küsiva Inimlapse legend vahendab luules empaatilist dialoogi Jumala ja inimese vahel. Jumala juuresolek on adutav nii ontoloogilises kui gnoseoloogilises mõttes.
Teiseks tunnusjooneks on Piibli elementide vahetu kasutamine luules, alates otseseos­test ja variatsioonidest kuni muutuva maailma mitmekesisust näitavate invariantide ja polüsemantiliste kujunditeni välja. Nendest kahest vaatepunktist lähtuv eesti lüürika käekäik näitab vaimuliku osise järjepidevust ja kindlameelsust teisenevas ja ikka enam valikuvõimalusi pakkuvas ajas.» (Artikkel on leitav aadressil http://www.oppekava.ee/index.php/Valdkonnaraamatud_g%C3%BCm­naa­sium_USUNDI%C3%95PETUS.)
Filosoof ja teoloog Leszek Kołakowski on meeldejäävalt tõdenud: «Suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, kellest või millest me räägime.» Mulle näib, et poeetilise keele kasutamine ja luule tunnetamine annab Jumalast rääkimiseks teatud lisavõimalusi. See aitab vältida ratsionaalse sõnakasutuse piiratust ja formaalse loogika raamistikku, kuid säilitab samas võimaluse väljenduda Jumala suhtes siiralt ja vahetult.
Seda kõike on võimalik ja küllap ka vajalik kasutada näiteks jutluses. Väikese huumoriga pakuksin isegi välja vaimulike valmivasse eetikakoodeksisse lisapunkti, et iga vaimulik peab kirjutama luulet ilma kohustuseta seda trükis avaldada.

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist