Kiri vennale

Armas vend!
Ma tean, et sul on raske ja viimasel ajal tunned, et oled liimist lahti. /…/ Sulle on pandud lootused ja sa ei ole neid täitnud … Lähed tatamile võitma, aga midagi seal siiski toimub, sa muutud ebakindlaks ega saa loodetud tulemust …
Armas venna, ma olen palju mõelnud, kuidas sind aidata, mida öelda … Meie kõik, sinu pere, oleme alati sinu ümber, otsekui turvaline tagala. Kui võidad, siis karjume sinuga hurraa ja kui kaotad, siis nutame koos sinuga lahinal. Me oleme alati sinuga!/…/
Me kõik teame, et sa peaksid tatamile minema enesekindlalt, et ükskõik kes sulle seal vastu tuleb, sa ei kohku, oled üle, oled oma enesekindluse ja sisemise rahuga temast nii üle, et sellel sinu vastasel hakkab kõhe ja ta muutub ebakindlaks. Aga kust leida sellist sisemist rahu, mis toidab ja aitab sind? Osaliselt on see n-ö spordipsühholoogiast. /…/
Aga mina tahtsin sind aidata nii, nagu mina oskan, spirituaalselt, vaimulikult, sest sa ju oled ka oma ema võitlustes näinud, et kui Jumal on sinu poolt, ei saa keegi olla sinu vastu. Sinu enda elus on olnud mõõnasid ja võitlusaega, aga ka võite. Ei ole alati kaotusi, on ka võidud, seega ei saa kahelda, et oled kuidagi maha jäetud.
Seepärast mõtlesin sulle anda mõned kirjakohad, mis on julgustavad ja annavad lootust.
«Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga. Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinu vastu. Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab sinu paremat kätt, kes ütleb sulle: «Ära karda, mina aitan sind!»» (Js 41:10–13)
«Poisid väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi» (Js 40:30–31).
«Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku. Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab. Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel. Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel. Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge. Issand hoiab sinu minemist ja sinu tulemist nüüd ja igavesti.»(Ps 121:1–8)
«Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja sau, need trööstivad mind. Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.» (Ps 23:1–6)
Ära karda, mu väike venna, sa ei ole nii väike. Ma usun, et just oma usu kaudu, oma suhte kaudu Jumalaga saad sa end taas kokku lappida. Tean, et su usk on vahel pigem uskmatus ja sa kahtled, ka mina kahtlen, ja see ei sünni harva, aga siis on see vana palve: Issand, aita mind mu uskmatuses!
Jumalaga koos ei ole sul midagi kaotada, üksnes võita. See ei ole mood, kui sa lööd risti endale rinnale, see on usutunnistus. Otsi Jumalat ja ma usun, et sa leiad jälle ka ennast! Need prohvetite sõnad aitavad sind!
Sinu õde

Toimetuse selgitus:
Pärast pisukest arutelu otsustas täiskasvanud laste ema tuua selle kirja, mille tema tütar aastate eest oma nooremale vennale kirjutas, toimetusse. Oletades, et kirjaridade  vahelt hoomatav mure on märksõnaks teisteski leibkondades, andis ta nõusoleku teksti anonüümselt avaldada. Avaldame kirja kärbetega, lootuses, et see intiimne pöördumine võib pakkuda lugejatele pidet, kuidas lähedast inimest kirja teel trööstida ja nõustada, võttes sealjuures abiks valitud kirjakohad Piiblist. «Otsi Jumalat ja sa leiad enda,» kirjutas õde vennale, kes oli teelahkmel oma elus.