Kursimuutus saartel

EELK sinodite periood lõppes 20. mail Saaremaal Kuressaares.

Nurmenukkudega kullatud kadakaväljad – kevad Saaremaal ja küllap üldse mereäärsetes paikades on erinev sisemaast. Keset seda kollast pillerkaari kogunesid Kuressaarde Saarte praostkonna 20 koguduse esindajad, et vastremonditud Kuressaare kirikus paluda õnnistust oma praostkonnale ja pühitseda Kuressaare kiriku altar.
Jumalateenistuse järel tervitasid sinodilisi Kuressaare linnapea Madis Kallas ja Saare maavanem Kaido Kaasik. Viimane tunnustas peapiiskop Urmas Viilmat, kes on avalikult sõna võtnud erakoolide rahastamise teemal.
Sinodi koosolekut alustas praost Veiko Vihuri palve ja praostkonna tegevusaruandega. Praosti hinnangul oli praostkondlik ühistegevus 2014. aastal tagasihoidlik. Rahaliste võimaluste kitsenemise tõttu pole praostkonna töötegijad enam palgalised.

Ülevaade koguduste elust
Koguduseelust tõi praost esile olulisemad sündmused: peeti meeles Anseküla kiriku hävingu 70. mälestuspäeva; Jämaja kogudus tähistas 150 aasta möödumist kiriku ehitamisest; Kihelkonna koguduses õnnistati endine lagunenud Koplimetsa palvemaja ning Muhus uus hooldekodu, milles üht ruumi edaspidi kasutatakse talvekirikuna.
Remonditöödest toodi esile Kuressaare kiriku siseremonti, Püha kiriku tornikiivri ja Pöide kiriku uue katuse valmimist ning Valjala kiriku altariruumi kohal oleva võlvistiku puhastamist.
Eesseisvate tööde realiseerumiseks olid olulised Kärdla koguduse ja Hiiumaa Sõprade Seltsi koostöökokkulepe ja ühine tegevuskava Kärdla kiriku renoveerimiseks. Reigi kogudus alustas talvekiriku ja teiste koguduseruumide projekteerimisega Viskoosasse ning Kärla kogudusel valmis koostöös vallaga kogu kirikut hõlmav restaureerimisprojekt.
Käina kogudust rõõmustas diakon Triin Simsoni täiskohaga teenima asumine. Tegevusse lisandusid iganädalased piiblitunnid ja pühapäevakoolitöö. Kihelkonna kiriku kooriruumis pühitseti mälestustahvel Saarte praostile Elmar Reinsoole. Karja kogudusel valmis oma veebileht.

14 aastat praostina
Tagasivaates praosti ametiajale meenutas Vihuri 2001. aasta aruannet, kus ta rõõmustas, et kirik on tulnud müüride vahelt välja ja vaimulike kaader on täielikult uuenenud. Ta nentis kokkuvõtlikult, et ometi pole aastatega liikmeskond suurenenud ja tuleb möönda, et kirik ei suuda mõjutada ühiskondlikke protsesse.
Praostkonna tugevustest tõi praost välja ajaloolise kirikute võrgu, mis on tugev misjonivahend, sest inimesed peavad väliseid märke oluliseks. Teisena nimetas ta stabiilset töötegijate kaadrit.
Väljakutseteks peab Vihuri väikeste koguduste toimetulekut ja leiab, et kirik ei tohiks neid liita, sest liidetud vaesus ei tee rikkamaks. Võiks kaaluda hoopis nende toetamist riiklike bürokraatianõuete täitmisel.
Vihuri märkab olukorras, kus võimalused on kasinad ja ühiskonna hoiak kiriku suhtes pigem ükskõikne, teatavat väsimust kiriku töös. Ta peab oluliseks pastoraalset tuge, eeldusel et kirik ise ammutab sellest allikast, mille Issand on avanud.
«Me pole kultuuriorganisatsioon, vaid elav Kristuse ihu. Elame päevast päeva Issandas. Nii saame rõõmu ja elu ka edasi anda,» lõpetas Vihuri meelekindlalt sõnavõtu.

Töö laste ja intellekti­puudega inimestega
Õpetaja Tiina Ool andis ülevaate lastetööst. Saaremaal ja Muhus on pühapäevakoolitöö olnud stabiilne, kuigi kurb tõsiasi on, et paljudes kogudustes lastetöö puudub.
Regulaarse lastetööta kogudustes on saanud oluliseks praostkondlikud lastelaagrid. Uue hingamise sai Hiiumaa lastetöö. Suvel toimus Emmaste pastoraadis Hiiumaa koguduste lastelaager.
Tiina Ool, kes koordineerib EELK vaimupuudega inimeste vaimulikku teenimist, jagas ka positiivset kogemust Sõmera kodust, mis on Eesti suurim psüühiliste erivajadustega täiskasvanute hooldekoduteenuse pakkuja.
Sõmera kodus on tänu soome sõpradele ehitatud väike kirik, mis kuulub Kärla koguduse alla. Iga nädal on jumalateenistused, kus osaleb 30–50 inimest. Kolm korda nädalas toimuvad hommikupalvused.

Praosti valimine
Peapiiskop Viilma esitas praostikandidaadiks Kuressaare koguduse õpetaja Anti Toplaane, kes sai sinodilt 100%lise toetuse. Sama üksmeelne oli sinod ka abipraosti Rene Rein­soo kandidatuuri suhtes, kelle tugevusena toodi välja oskusi suhtlemisel omavalituste ja sõpruskogudustega.
Veiko Vihurile andis peapiiskop üle EELK tänukirja pikaaegse Saarte praostina teenimise eest. Praostkond pidas Vihurit meeles kellaga, millel õlipuu pilt soovitusega selle all veidi hinge kosutada. Vastvalitud praost Toplaan arvas, et praostkonna töös on tulemas kursimuutus.

Sinodite lõppsõna
Vähenevatele liikmesannetajatele mõeldes tuletas Viilma meelde: «Kristus on andnud tõotuse tagasi tulla, jah vähe on neid, kes on ustavaks jäänud, aga tema kirik ei kao ega lõpe. Selles usus peame jätkama.»
Peapiiskop märkis, et kirik on sisenenud turbulentsi tsooni, kus «raputused» toimuvad mitmel tasandil: «Läbime etappi, kus muutused hakkavad toimuma rohkest isikkoosseisu uutmisest. On huvitav ja intensiivne aeg, ent toimuv on vaid raputus, vundament on paigas. Ehk saab kirik hoogu juurde.»
Viilma hinnangul on ta lõpetanud kirikukogule piiskopikandidaate esitades väga pikalt käimas olnud protsessi: «Juba enne sõda jõuti otsuseni, et tuleb piiskoppe juurde valida. Ajaloo keerdkäikudes jäid need sammud tegemata. 2006–2008 olin halduskomisjoni liige, kus toimus pikk arutelu piiskoppide juurdepühitsemise teemal. Ka kirikuseadustik ja põhikiri toetab seda. Kogu eelnev ettevalmistus on olnud põhjalik ning kirikukogu tegi oma otsuse. Nüüd on uus olukord.»
Sinodite hooaja võttis peapiiskop kokku järgmiselt: «See on olnud omamoodi hingekosutus ja vastujutlus. Kirik on elav ja minu meelest on tuumik muutunud tugevamaks. Näeme armulaual osalejate arvu kasvu, mitte igal pool ei kahane kirikuskäijate arv. Kõige suurem väljakutse on seal, kuhu piirkondadest lahkuvad inimesed suunduvad.»
Kätlin Liimets