Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Diakooniahaiglas mälestati lahkunuid

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Pärast mälestusteenistust tabas fotosilm vestlemas (vasakult) kaplan Saima Sellak-Martinsoni, õpetaja Toomas Pauli ja haigla juhataja Jelena Leiburi. Tiiu Pikkur

Diakooniahaigla kutsus 14. oktoobril, rahvusvahelisel hospiitsipäeval, külla kõik need, kelle lähedane on aasta jooksul siin haiglas igavikuteele läinud.

Mälestusteenistuse pidas haigla kaplan Saima Sellak-Martinson, kõnelesid õp Toomas Paul ja haigla juhataja dr Jelena Leibur. Muusikat tegi ansambel Tuli Taevast ning sõnalise osa eest hoolitsesid haigla töötajad.
Kaplan Saima Sellak-Martinson süütas kolm küünalt: lahkunute mälestuseks, lähedastele ja haigla töötajatele, et kinnitada üksteist usus Jumalasse, kelle tugevatel kätel me inimestena rahus hingata võime. Ta luges ette kõigi aasta jooksul lahkunute nimed, neid oli kokku 176.
Lähedase, pereliikme või sõbra kaotus on väga valus, leinaga toimetulek individuaalne. Mis tunne on minna majja, kus oma lähedasega tema viimsetel eluhetkedel koos oldi, kas see on värskete armide lahtikiskumine või hoopis rahu tegemine? Mida tunnevad need, kes siin päevast päeva oma psühholoogiliselt rasket tööd teevad? Mälestusteenistusel olid ühises palves nii leinajad kui haigla personal, terve saalitäis rahvast.
Diakooniahaigla hospiitsosakond on tegutsenud juba 15 aastat. Siin on patsiendid, kelle elupäevad hakkavad otsa saama ja siin tehakse nende elu nii elamisväärseks, kui see võimalik on. Siin aidatakse elu lõpusirgele jõudnuil rahulikult surra.
Hospiits tähendab inimväärset elu surmani, tööd elavate inimestega. Oluline ei olegi mitte see, kui kaua keegi meist elab, vaid see, kuidas me elame.
Tiiu Pikkur

Jaga