Keskea rõõmud

Kaua oodatud suvi hakkab lähenema lõpule. Ööd on juba pikemad ja pimedamad ning viljapõllud kollaseks värvunud. Pihlakad on punased, õunad puude otsas peaaegu valminud. Peagi pole ka enam päikesel väge, mis nahka pruunistaks, ja vesi järvedes muutub ujumiseks ebamugavalt jahedaks. Supelrannad ja suvekohvikud jäävad jälle tühjaks. Mõne nädala pärast on läbi ka puhkused ja koolivaheajad ning kogu elu läheb tagasi tavalisse, sootuks rahulikumasse rütmi.

Viimaseid suvenädalaid augustikuus hüütakse vahel ka hapukurgihooajaks. Lisaks sõna otsesele mõttele, mis käib talvevarude soetamisele keskendumise kohta, tähendab see ka aega, mil üpris vähe midagi põnevat toimub. Seda meenutas mulle hiljutine vestlus kohaliku ajalehe toimetajaga, kes nentis, et linna kultuurikalendrisse pole sel kuul suurt midagi peale kirikus toimuvate kontsertide kirjutada.

Olen hiljuti palju mõelnud looduse aastaringi muutuste sarnasusele inimese elu erinevate ajajärkudega. Ilmselt on põhjus selles, et mu oma elus toimuv meenutab mitmeti suveharjalt sügisesse siirdumist. Õitsemise ja otsimise aeg on saanud ümber nagu ka rahutus ja ootusärevus, mis selle juurde kuulub.

Suveharja lopsaka roheluse taoline rahu on tulnud selle asemele. Viljad on valmimas, mõned neist juba küpsed, teised koguvad veel kaalu. Suurt midagi oma elus aga muuta või kuhugi täiesti teise suunda ümber pöörata enam ei saa ega tõtt öelda tahagi. Mis tehtud, see tehtud ja mis veel tulemas, tundub olevat kõige mõistlikum rajada sellele, mida juba mõistetud, kogetud ja valmistatud.

Ma ei üritagi öelda, et mulle on võõrad kahetsus kaotatud või valesti kasutatud aja pärast, mida enam kunagi tagasi ei saa. Ma ei püüagi väita, et ma pole kunagi tundnud hirmu lõputuna näivate ühesuguste aastate ees, mis veel on elada. Ma ei salga, et olen nende tunnete ajel vahel üritanud ka elult võtta, mis veel võtta annab, ja tahtnud teha seda, mis seni veel läbi proovimata.

Oma elu lõplikkuse ja ajalise piiratuse tajumine, mis keskeas erilise selgusega esile tuleb, ei jäta kedagi ükskõikseks. Ühel päeval peame kõik endale tunnistama, et vähemalt pool meile siin ilmas antud aastatest on juba ära elatud. Esimesed hallid juuksed või tõdemus sellest, et ei jätku jaksu enam nii palju tunde järjest üleval olla kui kümne või kahekümne aasta eest, ei ole kuigi kerge ega meeldiv kogemus.

Ometigi, mitte mingi hinna eest ei tahaks ma saada tagasi aega, mil kõik elus näis olevat veel ees ja päevast päeva tuli tegelda päris eluks valmistumisega. Igal elujärgul on oma võlud ja vaevad. Praeguse perioodi parimaks osaks on kindlasti arusaamine sellest, et valdav osa minu muretsemisest homse päeva peale mõtlemisel on olnud tühi töö ja vaimu närimine.

Mis kunagi nooruses oli rajatud ainult usule ja lootusele, on saanud juurde kogemuse kaalu. See on sügavalt usuline kogemus Temast, kes ilmutab ennast ajas ja on seda teinud ka minu eluajas. See, kes mind kaitses koidu kumal ja õhtul hilja hoiab veel, on saanud palju tõelisemaks ja selgepiirilisemaks, kui Ta oli aastaid tagasi. Ta kannab hoolt ka tüüne suveharja ning töise päevasüdame murede eest ja annab rõõmu inimese elu keskikka.

Neljakümnendad ning viiekümnendad eluaastad on aeg, mil inimesed hakkavad vaatama tagasi seni elatud elule. Siis hakatakse kirjutama mälestusi, uurima perekonna ajalugu ja otsima üles noorpõlvesõpru. Seda kõike vajame peamiselt ühel eesmärgil: et saada selgeks, kes me oleme ja milleks elame. Teiste sõnadega, et taibata, milleks kasutada meile veel elada jäänud aastaid. Neid ei ole enam lõputult. Nii meie kehajõud kui meeleteravus hakkab ühest päevast alates kindlalt kahanema.

Elu põhiküsimuseks saab ühelt maalt, kuidas meile veel elada jäänud aastatega kõige arukamalt rakendada kõike, mis meile juba antud. Ühel päeval märkame, et seda on nii palju, et lisaks tänutundele tekib vastupandamatu soov seda edasi anda, pärandada neile, kes tulevad pärast meid. Me ei taha elu rikkust, mis meile on osaks saanud, endaga hauda kaasa viia. See on viljade valmimise ja seemnete küpsemise aeg.

Iga taim ja iga loom, kõik, mis siin ilmas elab ja hingab, kasvab üles, saab suureks ja jääb vanaks. Kõik, mis sünnib, see ka sureb. Elu aga jätkub meie elu viljadest, millest nii taeva linnud kui inimeste lapsed toitu saavad. Me jätame endast seemne, mis meienäolist elu uuesti laseb esile tulla.

Kui me 90. psalmi kirjutaja kombel tunneme, et meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat…, jah, see möödub kähku ja me lendame ära…, siis parim, mida teha saame, on koos laulikuga paluda: Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!

Heino Nurk,
Õpetaja