Samm lähemal Ukraina autokefaalsele kirikule

11. oktoobril avaldas oikumeenilise patriarhi sinod teksti, milles „taaskinnitati juba tehtud otsust, mille kohaselt oikumeeniline patriarhaat jätkab Ukraina kirikule autokefaalse staatuse andmise“ protsessiga. Otseselt ei kuulutatud välja autokefaal­set kirikut (tänase seisuga on 14 autokefaalset õigeusu kirikut, nt Serbia, Kreeka, Gruusia ja Rumeenia kirikud on autokefaalsed ehk järgivad kirikuõpetuslikes seisukohtades õigeusu üldiseid seisukohti, ent administratiivselt ollakse iseseisvad), kuid sellegipoolest astuti oluline samm selles suunas.
Pikemalt Ukraina ajalukku süüvimata võib väita, et pea alati, kui riigi territooriumil on vahetunud võim, on see toonud kaasa ka koguduste ülevõtmist ja „ümber paigutamist“. Pärast Teist maailmasõda olid kõik õigeusklikud (sh ka 1921. aastal loodud Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik, UAÕK) ja uniaadid (1596. aastal Bresti rahuga loodud Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku liikmed, kes järgivad õigeusu rituaale, ent nad on Rooma paavsti, mitte Moskva või Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni all) ühe ja ühtse Moskva patriarhaadi osad.
1990ndate alguseks mainitud kirikud taastasid oma iseseisvuse ning nende kõrvale tekkis 1992. aastal ka Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (KPUÕK).
Aastatel 1991–1994 võtsid uniaadid „üle või tagasi“ Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikult (MPUÕK) umbes 3000 kogudust, Kiievi patriarhaat ja UAÕK mõlemad umbes 2000 kogudust. Et mõlemad soovisid Ukrainale oma iseseisvat (autokefaalset) õigeusu kirikut, ei tunnustanud Moskva patriarhaat neid ning viimselt heitis aastal 1997 Kiievi patriarhi Filareti kirikust välja. Konstantinoopoli patriarh Bartolomeos I aga tühistas nüüd vastava anateemi (kirikust väljaheitmise).
Küsimus autokefaalsest kirikust Ukrainas on olnud lahendamata probleem läbi viimase veerandsajandi. Kõik Ukraina presidendid on ühel või teisel moel toetanud ideed, et Ukrainal peaks olema üks õigeusu kirik (erinevused on seisnenud „vaid“ selles, kas see üks kirik oleks Moskva patriarhaadist iseseisev või selle autonoomne osa).
Kas käesoleva aasta lõpuks kuulutataksegi autokefaalne Ukraina õigeusu kirik välja või mitte, on siiski veel lahtine. 15. oktoobril teatas Moskva patriarhaadi metropoliit Illarion: „Tänasel püha sinodi istungil võeti vastu otsus katkestada täielikult euharistiline suhtlus Konstantinoopoli patriarhiga.“
Ehkki mõlemal poolel on ka omad usulis-teoloogilised ja kirikukanoonilised argumendid (nt saab Moskva pool väita, et 1868. aastast on Moskva patriarhile antud õigus määrata Kiievi metropoliiti jms), on suuremas pildis küsimus oluline eelkõige (geo)poliitiliselt.
Alates 2006/2007. aastast on Kremli poolt Vene Föderatsiooni ja Ukraina suhteid mõtestatud „Vene maailma“ (Russkiy Mir) käsitluse valgel, milles väidetakse, et Valgevene, Venemaa ja Ukraina rahvaid ühendab vene õigeusk ning sellest lähtuvalt peaksid nad moodustama ka ühtekuuluva poliitilise, majandusliku ja vaimse-kultuurilise bloki.
Kui Ukrainas peaks tekkima autokefaalne õigeusu kirik, siis ei pruugi usklike, kirikute ja koguduste suhetes muutuda suurt midagi, ent poliitilis-rahvuslikus plaanis on muutus sümboolne, märgiline ja suur.
Konstantinoopoli patriarhaadi sinodi tekstis anti mõista, et Ukraina valitsus peaks kindlasti austama kodanike valikuid ning et kedagi ei sunnitaks uue Ukraina kirikuga liituma. Võib-olla autokefaalse kiriku väljakuulutamine ei toogi kaasa suuri üleminekuid MPUÕKst ning usuline maastik jääb ka seejärel üsna samasuguseks. Ent juba on tõstatunud küsimus, kelle kasutusse jääb Kiievi Koopaklooster (kuulub MPUÕK-le ning on üks tähtsamatest pühapaikadest vene õigeusus üldse).
Kui ühel päeval jõutaksegi olukorrani, kus Ukrainas on autokefaalne kirik ja selles küsimuses on jõutud kompromisslahendusteni nii varade kui ka vastastikuste (ja riigi-riikide poolsete) tunnustamiste osas (nagu jõuti Eestis õigeusu kirikute lõhes aastal 2002), siis näitab see, et õigeusu kirik Ukrainas ei ole automaatselt Kremli tööriist ega ka mõjutusvahend. Oluline oleks mõista ka seda, et MPUÕK pole kuigivõrd oluliselt Kremli tööriist olnud ka siiani. Mõnelt osalt tõenäoliselt on, ent teistelt osadelt ja võib-olla suurel määral ei ole MPUÕK „viies kolonn“.
Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (MPUÕK) on selgelt kõige suurem õigeusu kirik Ukrainas, ent kui 2014. aasta küsitluses end õigeusklikeks pidavatelt inimestelt küsiti, millise kiriku haruga nad end samastavad, siis 28% neist pidasid end „lihtsalt õigeusklikeks“; 22% samastus Kiievi patriarhaadiga ja 17,5% Moskva patriarhaadiga.
President Petro Porošenko on olnud suurim aktivist autokefaalse kirikuni jõudmisel, ent ka tema on MPUÕKi liige. Suur pilt on kirju ning paistab, et enamiku õigeusklike kuuluvus MPUÕKsse iseenesest ei saa takistuseks autokefaalse kiriku väljakuulutamisele.

 

 

 

 
Alar Kilp,
kolumnist