Uute ruumidega on tekkinud uued lootused

Põlva maakonnas Võhandu jõe alamjooksul asetsev kaunis aedlinnak Räpina on tuntud paberivabriku ja aianduskooli poolest. Loomuliku osana kogukonnast õigeusklike kõrval on oma koha leidnud ka tegus, liikmesannetajate poolest Võru praostkonna kõige suurem Räpina luterlik kogudus.

Koguduse tööruumid asuvad alates oktoobri keskpaigast paisjärveäärses vanas pastoraadis. „Kolimine Võõpsu maantee kogudusemajast pastoraati tähendab tagasipöördumist sinna, kus alustasime,“ jagab Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel koguduseelu suurt muutust. 19. sajandi keskpaigas ehitatud ja nõukogude ajal võõrandatud hoones oli pärast sõda kool. Alguses eesti lastele, seejärel venekeelne. 2001. aastal hoone tagastati ning siiani on palju tööd ja vaeva nähtud, et maja jälle korda teha.
„Varasid on ilus tagasi saada, ent neid korrastada pole sugugi lihtne ja küsimus on ka, millega need täita ja kuidas majandada. Kui PRIA abiga katus vahetati, uued aknad ette said ja ka maaküte paigaldati, siis hakkas tekkima lootus, et saame hakkama,“ räägib õpetaja Urmas majas ringkäiku tehes ja lisab ilmselge rõõmuga: „Praegu on väga põnev aeg. Uute ruumidega tekib ka lootus, et sisus tuleb uusi tuuli. See annab värkust juurde. Meil on veel pikk tee käia, ent tahtsime valminu kohe kasutusele võtta. Elu on näidanud, et siis liiguvad ka pooleliolevad tööd kiiremini.“

Helged ja valged ruumid
Hetkel on valmis pool pastoraadist. Enne oktoobrit toimus siin vaid riiete annetusmüük, nüüd on oma paiga leidnud kantselei ja tegevuste tuba, kus toimuvad segakoori proovid, koguneb juhatus ja nõukogu. Eraldi ruum on järjest kasvavale pühapäevakoolile. Oma järge ootavad suur saal ning teisele korrusele planeeritud külalistetoad ja õpetaja ametikorter. Keldrikorrus on renditud peagi tegutsema hakkavale keraamika töökojale.
Helgetes ja valgetes ruumides on hea olla, akendest avaneb hunnitu vaade üle paisjärve paistvale Räpina kirikule ja teisel pool laiuvale Sillapää mõisapargile. Ehkki hoone ei kuulu muinsuskaitse alla on väga hoolsalt vana alles hoitud, seinad on kaetud kohupiimavärvidega ja eelistatud on naturaalseid materjale. Ruumi planeeringut on muudetud ja välja on lõhutud 11 raudahju, mida asendab maaküte. Suur väljakutse oli seinte puhastamine, millel oli viis kihti tapeeti ja eri tüüpi värve.
Sisetöid tehti suures osas oma jõududega. „Vabatahtlike osa on väga oluline. On neid, kes panustavad rohkem, aga erineval viisil talgutega on kümned ja kümned koguduse liikmeid abis olnud,“ nendib Urmas.
Hoone renoveerimise on endale südameasjaks võtnud juhatuse liige Karmen Nurme ja tema kuldsete kätega abikaasa Raivo. „Karmen on vabatahtlik, aga toimetab iga päev. Ta on nähtus omaette. Pole kunagi selliselt pühendunud inimest kohanud. Tema ideed on siin domineerivad ja panus väga suur,“ jutustab Urmas Nagel tänulikult.
Istume kantseleisse, kus ühest aknast vaadates näeb järve, teisest lõkketuld, mille ümber toimetavad tegusad naabrid. Tule ja vee vahel vestleme Räpina koguduse elust. Teisipäevast reedeni üheksast üheni on avatud kantselei. Sel hilissügisesel kolmapäeval oli paari tunni jooksul käinud kolm külalist, kaks liikmeannetusi tasumas ja üks tuli jutuajamisele tervisehädade pärast.

Rikas vaimulik elu
Hingehoiutööd peab õpetaja Urmas väga oluliseks. Juba aastaid julgustab ta koguduse liikmeid erapihile tulema, istudes pool tundi enne jumalateenistust kiriku esireas ja oodates soovijaid. Kas inimesed tulevad? „Mõnel pühapäeval ei tule kedagi, aga on ka neid kordi, kus pean ütlema, et viie minuti pärast hakkab teenistus, peame lõpetama. Paar-kolm pihti on kuus, teised on vestlused,“ räägib Urmas.
Reedeõhtuti toimuvad kirikus Taizé palvused ja teisipäevahommikuti palvused vanasse leerimajja ehitatud koguduse hooldekodus, mis õnnistati 1994. aastal. Enamik 30 hoolealusest on oma vallast pärit, ent on ka neid, kes tulevad Tallinnast või Pärnumaalt just seetõttu, et veeta oma eluõhtu kristlikus keskkonnas. Seal juhatab vägesid Ene Mölder ja teeb seda hästi.
Hooldekodu vastaskrundil töötab diakooniamaja, millest on kujunenud päevakeskus mitmesuguste tegevuste ja abivajajate jaoks. Uksed on avatud kõigile soovijatele ja kaks korda nädalas kogunevad need, kes vajavad igapäevaelu toetamist.
Neljapäeva keskpäevadel toimub seal ka piiblitund. „Alguses oli idee, et see on mõeldud päevakeskuses viibijatele, ent peaaegu kohe grupp laienes. Osalejaid on pidevalt 10–15, tullakse ka töölt lõunatundi pidama. Teemasid valides järgin kirikukalendrit, olen ka katekismuse või Taizé teemasid aluseks võtnud. Pean seda väga oluliseks töövaldkonnaks ja valmistun tundideks põhjalikult. See on hea võimalus end vaimselt vormis hoida, et mitte langeda rutiini,“ kuulen oma vestluspartnerilt.

Retriidikeskuse ootus
Vaimulike harjutuste sõbrad teavad, et Urmas Nagel on ka retriidijuhendaja ja tema üks unistustest on luua pastoraati retriidikeskus. Siiani on ta Räpinas teinud kaks korda aastas praostkondlikke ühe- või poolepäevaseid süvisid, lisaks need, mis suunatud oma koguduse töötegijatele. „Alati on olnud neid, kes tahavad rohkem süveneda. Näiteks lastetöötegijatega istume uue hooaja eel koos, teeme harjutusi, enne kui hakkame arutama aastateemasid ja ettevõtmisi. Oleme ka välja töötanud palved ja harjutused, kui alustan tunni ettevalmistamist, kui jõuan tundi, kui on probleem tunnis jne,“ kõneleb Urmas koguduse vaimsest ülesehitamisest.
Edaspidi soovib ta ka nädalavahetuse retriite pidada. „Tegelikult võiks juba praegu diakooniamaja kümmet ööbimiskohta kasutada ja pastoraadis harjutusi teha. Ka jalutamisvõimalused on siin suurepärased,“ mõtiskleb Urmas. Viimane retriit toimus paari nädala eest, läbiviijateks lisaks Urmasele tema organistist ja koorijuhist abikaasa Kristiina Nagel ja Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail.
Vestluse lõpetuseks ütleb Urmas Nagel, et uue hingamise saanud vana pastoraati tuleb hoida avatuna kõigile. „Nii siinsele kogukonnale kui kogu Eestile. Ei saa olla väikeses kohas suletud,“ on ta veendunud.
Kätlin Liimets

Räpina Miikaeli kogudus
1650 liiget ja 485 liikmesannetajat.
Liikmesannetajate järgi Võru praostkonna suurim kogudus.
Õpetaja Urmas Nagel, organist ja koorijuht Kristiina Nagel.
Juhatuse esimees Jüri Vaidla.
2017. aastal panustas kogudusse 70 vabatahtlikku töötegijat.
Erineva koormusastmega on palgal 18 inimest.
Kogudusel on oma hooldekodu ja diakooniamaja.
Hooldekodu tegevjuht on Ene Mölder.
1840ndatel valminud pastoraadi renoveerimine on pooleli.
Toimuvad palvused, piiblitunnid ja retriidid.
Tegutseb segakoor ja pühapäevakool.
On säilinud kirikuvanemate institutsioon.

Pildigalerii: