Kuulatades vaikust

Kui ma mõni aasta tagasi maale kolisin, kartsin, et äkki siin on liiga vaikne. Milline absurdne mõte, eks ole! Ometi, linnainimese jaoks võib puhas vaikus olla ootamatu ja ka hirmuäratav. Mäletan, et linnas tekkis kummaline vaikus vaid siis, kui elekter läks ära. Kodu tundus kõhe ja tundsin end olevat siin maailmas üksi. Muidugi oli see emotsioon vaid hetkeline, sest niipea kui lähenesin aknale, kuulsin liiklusmüra, teiste inimeste hääli ning asi oli kaugel sellest, et nautida maailma ainsa elaniku hüve.
Maal on aga tõesti vaikne. Eriline vaikus tuleb esimese lumega. Olete te kuulnud lumesadu? See on imeline! Selline tunne tekib, nagu oleks suures katedraalis ja kuulaks jumalikku koorilaulu. Muidugi ei tee lumesadu nii tugevat heli, kuid sama tunde võib tekitada. Siin maal elades olen justkui kuuljaks saanud. Linnas ei märganud kunagi hääli, mis mu tähelepanu siin köidavad. Ka lumesaju tekitatud tõeline hääl kostis mulle selgelt alles siin.
Kord kevadel lapsega kodusel metsateel jalutades kuulsin ühes kohas imelikku kahinat. Umbes paari sammu jagu oli seda kuulda ja siis oli vaikus. Tagasi tulles kordus kahin sama koha peal. Keerasin vankril otsa ringi ja läksin vaatama, mis seda imelikku kahinat teeperves tekitab.
Selgus, et tublid kuklased tegid tööd ja ehitasid pesa. Nende käiguteedel olid aga sügisesed kuivanud puulehed. Nii nende imetillukeste putukate pea hääletu ja kibekiire tegutsemine kuivanud lehtedes seda sahinat tekitaski. Linnas ei oleks ma kunagi midagi sellist kuulnud, kuigi ka seal oli akna taga park, kus palju putukaid liikvel.
Ühel hommikul ärkasin monotoonse toksimise peale. Nuta või naera, elad ju ometi metsas, aga va rähn – tal on just nimelt seda sinu uut ja värskelt värvitud puidust maja seina vaja toksida. Nii me siis kiusame teineteist. Mina käin järjekindlalt plaksutamas ja talle selgitamas, et vaata, kullake, kolme meetri kaugusel on igati värske, ökoloogiliselt puhas ja soodne valik puid. Vali millist tahad! Palun jäta see sein nüüd rahule. Seni on tema valik siiski maja ja et ta tegutseb minust mitu meetrit kõrgemal, siis vaherahu saavutame vaid mõneks ajaks – kuniks ta tuleb jälle ja demonstreerib oma suurepärast rütmioskust.
Veel üks minu jaoks hästi vahva hääl on porgandi maa seest tõmbamine. Selline mõnus krõpsatus käib, kui porgand hakkab oma imepeenikesi juuri mullast lahti laskma. See on minu kui värske potipõllundusega tegeleva inimese jaoks täiesti eriline heli. Ma ei raatsinud porgandeid kimbuna välja kiskuda, ükshaaval tõmbasin ja imetlesin.
Samamoodi imetlen hernekaunade lahti tegemist. Või maasikate korjamist ja söömist maavaikuses – ka see on omaette kogemus. Rääkimata seente leidmisest vihmamärjas metsas, kus kuuskede all kuuled piiskade tilkumist. Ja mis häält teevad veel tammetõrud, kui maha pudenevad! Olete ikka kuulnud?
Neid imelisi, igapäevaseid, nii tavalisi, ometi Jumala loodud erilisi hääli on meie ümber iga päev, igal pool – nii linnas kui maal. Oleks vaid aega neid märgata … Lehtede langemine puudelt, hiljem nende riisumine, lume rookimine, naabri lehmade ammumine, kassi näugumine, koerte haukumine, rebase irvitav naer, vihmasabin, aga ka tõsine saju trummeldamine plekk-katusel, vaiksel õhtul trepil istumine ja tähistaeva vaatamine metsa kohina saatel …
Täpselt samamoodi on lõhnadega. Siin maal olles tunned juba eemalt, mis ilm on või mis on tulemas ja seda pigem lõhna kui millegi muu järgi. Kas pole imeline?
Tunnen, et maal elamine on erksamaks teinud ja ärgitanud rohkem kasutama neid meeli, mis linnas jäid kasutamata. Või olid rakkes nende häälte ja lõhnadega, mis linnale omased ja kus minu jaoks läksid kaduma jumalikud, naturaalsed hääled, mille tekkimine on looduse poolt seatud ja mis enamasti pole inimtekkelised.
Soovin, et meil kõigil oleks rohkem aega märgata neid pisikesi, imelisi hääli ja lõhnu, mis meid iga päev ümbritsevad – ükskõik, kus me elame. Ka linnas on võimalik kuulata lehtede sahinat, tuulemüha ja mida kõike veel. Peaasi, et võtame selleks aja. Ning pole vaja karta vaikust, mis võib kõrvadele isegi valus olla. Sest ka vaikus on hääl, mis kõnetab. Oska vaid kuulata.

 

 

 

 
Sigrid Põld,
kolumnist