Sihist mööda

Ma ei saa teiste inimeste kohta öelda, kuid enda elukäiku vaadates on sageli tunne, et elan oma sihist mööda. Ma arvan teadvat, mis on õige ja hea, kuid kulutan enda aja teistele tegevustele. Ainuke and, mis meile on antud, on aeg. Millele see kulub, seda pead järelikult tähtsaks. Samas ei suuda me elada hetkes, ikka kipume mõtetes minevikku või tulevikku. Täna veel teen seda ja toda, aga homme pühendan ennast sellele, mis on oluline. Ja see homme lükkub päev-päevalt edasi. Ühel hetkel märkad, et aeg unistusi ellu viia või nende kohaselt elada on mööda läinud.
Kõrvaltvaatajana tundub, et mõneti on see nii ka teistega. Kes lootis saada korraliku korteri või maja ja sai selle siis, kui lapsed kodunt lahkusid. Kes lükkas pereeluga alustamist edasi, et saada hea haridus ja töökoht, või kes veetis oma aja lähedastest eemal olles. Vahel tahaks küsida, et kus asub täitumata unistuste täiturg.
Samas seame endale reegleid, mille täitmine pole alati jõukohane. Ma ei ole lugenud algseid tekste, kuid mulle tundub, et protestantliku töö­eetika tõlgendamine on sageli vildakas. Ei peaks see ju tähendama enda surnuks töötamist, vaid seda, et iga aus amet võib meie õndsuse teel kasuks olla. Inimene aga kahtleb, seab endale eesmärke ja norme, et kindel olla. Nii paneme ennast ise seaduse alla.
Kuidas siis olla? Ma arvan, et tuleb usaldada Loojat, küll on meil kõigil oma ülesanne, kuigi me ise seda ei märka. Vahel on see usaldus ka ühiskonnas olemas. Mida muud võib tähendada vikaarkristluseks nimetatud hoiak, mille kohaselt kirikust eemal olijad peavad kiriku püsimist, traditsioonide järgimist ja õpetuse puhtust oluliseks. Järgivad nad ehk seda teadmata hoiakut, et ka väike kogus soola hoiab toidu riknemata ja ka vähesed võivad tuua õndsuse paljudele.
Praegu on päevakohased mitmed soopõhised uuringud. Küll palga- ja hariduslõhe kui ka muudel teemadel. Ma ei ole tähele pannud, et oleks püütud selgitada, miks on Euroopas naised usinamad kirikus käijad ja ka küsitluste järgi usklikumad. Ma ise pakuksin, et seepärast, kuna Euroopa esimene kristlane oli naine.
Ka riigina püstitame endale mõnikord kummalisi sihte. Lõppeva kümnendi keskel kuulsime, et suurte lugude aeg on möödas ja ootab ees peenhäälestus. Kummaline võis see tunduda tühjeneva maapiirkonna elanikele. Siis püstitati eesmärgiks kaks miljonit eestlast, seda ajal, mil viljakas eas naiste arv väheneb. Võib ju öelda, et kui pole suuri eesmärke, siis me ka ei saa midagi. Kuid siht peaks olema selline, mis haarab kaasa ja kus enamik inimesi näeb võimalust kaasa lüüa.
Meie aga muudame ka oma ühiskonna kohta andmete kogumise võrreldamatuks. Juttu on olnud, et registripõhise rahvaloendusega ei saa teada inimeste kuulumist usuühendustesse, kodust keelt ja murdekeelte oskust. Neid andmeid Euroopa direktiiv ka ei nõua. Kuid me ei saa ka neid andmeid, mida direktiiv nõuab.
Näiteks inimeste elutingimuste kohta. Tegu on ju rahva ja eluruumide loendusega. Meie ehitusregistris ei kajastu paljud andmed veevärgi, kütte, sooja veega varustatuse ja muu kohta, kui need muutused on toimunud pärast hoone valmimist. Nii võime saada küll odava loenduse, kuid mitmete andmete võrreldamatus on loenduse eesmärgist mööda panek.
Jääb üle loota Looja peale, kes Goethe sõnadega (August Sanga tõlkes) suudab ka kurja kavatsuse heaks pöörata: „Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.“ Oleme näinud, kus inimene on tahtnud head, kuid on lootnud ainult oma tarkusele ja jõule ning tulemus on olnud halb.

 

 

 

Vootele Hansen,
kolumnist