Käisid esinemas Petseris

Advendi eel, päev enne riigiduuma valimisi Venemaal sõitsid muusikud Eestist Petserisse eesti luterlikus kirikus kontserti andma.

Indrek Orkuti (vasakult), Toomas Russaku, Elmet Vaaksi ja Villu Jürjo südames on mure eesti kiriku pärast Petseris. Fotod: Sirje Semm

Tuuliki Jürjo ja Piret Stepanov enne kontserti.

Koidula piiripunktis asus MTÜ Rohuaia Rist juhatuse esimees Elmet Vaaks gruppi juhtima, sest bürokraatia ja paberimäärimine pole Venemaal kuhugi kadunud ning enne piiritsoonist väljumist tuli vähemalt neljas putkas pabereid näidata ja tembeldada. Ilm oli parasjagu selle sügise kohta eriliselt lumine ja pakaseline (–7 kraadi).

Peremehetu vara

Taksoautodel veeti lauljad ja teised kaasasolnud isikud piirist paari kilomeetri kaugusele linna. Elmet Vaaks, kelle Petseri koguduse hooldajaõpetaja Andres Mäevere kõrvaldas augustikuus Petseri koguduse teenimisest jutlustajana, muretses, kas Mart Kallas (koguduse juhatuse esimees) on ikka kiriku soojaks kütnud ja kas kiriku uksed saabujaile lahti on.
1980ndatel Petseri kogudust teeninud Villu Jürjo teadis vahendada õpetaja Mäevere sõnu, et üritus, mille tarvis paarkümmend inimest – kaugemad Narvast – reisi ette võtsid, ei ole koguduse oma ja seega vaadaku ise, kuidas hakkama saadakse.
Petseri püha apostel Peetruse 81aastane kirik asub pargi veeres Gagarini tänaval. Pühakoja kõrval seisab suursugune kogudusemaja, mis on tühi, kuid sõjaväe käes. Kiriku sees on heas hääles 21 registri ja kahe manuaaliga unikaalne Kriisade orel, mis ehitatud 1920ndate aastate lõpus. Elmet Vaaksi andmeil ei ole eestlaste pühakoda üheski Venemaa omandiregistris. Kirik kui vaenelaps, mis juriidiliselt ei kuulu kellelegi. Aga kauaks?

Kindad hoidsid soojust

Värav oligi lukkus ja kirikuuks samuti. Veidi ootamist, aga asjad lahenesid ning lauljad koos heliloojast dirigendi Tuuliki Jürjo ja organist Piret Stepanoviga said asuda kontserdiks harjutama.
Lühike harjutusaeg sundis kavas muudatusi tegema. Kui rahvas kogunema hakkas, oli kirik jätkuvalt külmavõitu, kuigi Mart Kallas hoolsalt gaasikraane seadis. Külalisi Eestimaalt oli oodatud kui häid sõpru. Kohaliku kultuuriosakonna juhataja Jelena Klitškina koos kaastöölistega oli aidanud kohapeal kontserti ette valmistada ja sellele ka reklaami teinud.
Kirik tuli rahvast täis ja Eesti muusikuid tervitati soojalt. Organist Piret istus orelikappi, kust vaevu suutis üle noodilehtede hoida dirigent Tuulikiga silmsidet. Puhja kiriku koor Dionysia (dirigent Miina-Liisa Kuusemaa), solistid Tatjana Drobõševa (sopran), Izida Galimova (metsosopran), Eveli Pruuli (viiul) ja Hipp Kalkun (flööt) rivistusid koorirõdule. Tuuliki asus eenduvale platvormile ja tõstis punastes kinnastes käed.
Poolteist tundi dirigendipuldis andis aga sellise soojenduse, et kontserdi lõppedes oli Tuuliki loobunud nii kübarast, mantlist kui ka paksust kampsunist, aga mitte kinnastest.

Hea sõnumi väel

Tuuliki Jürjo on produktiivne helilooja, kes on Puhjast leidnud koori oma nõudliku, aga helgelt ilusa loomingu esitamiseks. Kantaat Ristija Johannesest on venekeelne! Varem on koor seda esitanud Narvas ja Kavilda päevadel. Esmaettekandele Petseris tuli Tuuliki Jürjo teine heliteos «Advendikantaat».
Rohuaia Rist Elmet Vaaksi eestvedamisel jätkab oma missiooni Petseris, viies head muusikat sealsetele kuulajatele. Jaanuaris esinevad Maris Lendi laululapsed Tallinna Jaani kogudusest ja ees on veel viis kontserti.
Elmet Vaaks usub, et heaga saab enam kui kurjaga. Kontserttegevus aitaks tuua uut hingamist ka koguduse ellu ja hoiaks ära oreli sattumise Venemaa riikliku kaitse alla. Elmet Vaaks on üks neist, kes tahab, et Eesti kohalolek endises maakonnakeskuses Petseris püsiks ja annaks tunnistust Eesti vaimulikust, kultuurilisest ja rahvuslikust kohalolekust. Aga siin ei saa hakkama ilma riigi ja kiriku toeta.
Kontserdile tulnuile tervituse öelnud õpetaja Villu Jürjo ütles, et muusikakeel võidab südameid üle inimsuhete ja piiride. Ja selles on tuline õigus. Kontserdi lõppedes tulid paljud vene inimesed isiklikult tänu avaldama.

Sirje Semm