Laupäeval, 3. detsembril maandus Tallinna
lennuväljal firma SASBraatens lennuk Norrast kogutud abisaadetisega, mida
käisid vastu võtmas Tallinna Peeteli koguduse sotsiaalkeskuse, Katleri
lastekeskuse ja baptistikiriku sotsiaalkeskuse Sõbra Käsi töötajad. Ettevõtmise
algataja on lennukikapten Karsten Midtun, kes pöördus oma mõttega lennukompanii
juhtkonna poole ja sellelt ka toetuse sai.

Lisaks oli juba nädala sees saabunud mitu
veoautotäit vajalikku – kõik kokku umbes 15 000 küünalt, toiduaineid,
tarbekaupu, koolitarbeid  ja palju muud.
Kõike seda käisid abi korraldanud norralased, 50–60 inimest, Koplis elavatele
inimestele jagamas. Igaüks, kel kodus elektrit pole, sai 40–50 küünalt,
kodututele jagati uusi riideid, 60 pere ringis sai suure perepaki, lapsed oma
jõulupaki, milles leiduvad mänguasjad silmad särama lõid. Lähiajal ootavad
jagamist tekid-padjad, millest Koplis eriti puudust tuntakse. Norralaste abiga
jõuab jõulurõõm ka kõige nõrgemateni.

Foto: Piret Toomvap

Tartu Hooldekodus Liiva tänavas on
advendiaeg täis justkui vaikset ootust, samas on tunda, et kusagil midagi juba
valmistatakse.

Hoolealustele on avatud tuba, millel suur
silt:  Jõulutuba. Avatud igal tööpäeval
alates kella 15. Saab kuulata muusikat või jõulujutte. Mõnikord meisterdame
jõulukaunistusi või teeme kaarte kallitele inimestele kinkimiseks.

Piilusin üle toaukse koos hooldekodu ülemõe
Karin Rosenthaliga. Valge jõulukaunistustes tuba oli vaikne. Veel ei olnud seal
kedagi.

Tegevusterapeut Katrin Pihlap ütleb, et
jõulutoas õhtupoolikut veeta soovivaid hoolealuseid on alla kümne. Koos
meisterdatakse, kuulatakse jõululaule. Jõuluootuse tunde tugevdamiseks pannakse
põlema aroomiküünal. Katrin ütleb, et üks suurem meisterdamine, koos
hoolealustega piparkookide tegemine seisab ees.

«Siis võib arvata, et ka need, kes muidu on
passiivsed, tulevad piparkooke valmistama.» Ta lisab, et eks selline
piparkoogitegu ole rõõmuks kogu majale. Kõikjale jätkub piparkoogilõhna. Ühel
jõuluootuspäeval pakutakse hoolealustele glögi.

Oodata on külalisi

Isetegemise rõõm ei ole see ainus Tartu
hooldekodus. Ees ootavad kontserdid, mitu esinejat on oma tulekust teada
andnud. Kultuurijuht Malle Ruubeli kalendermärkmikus on kirjas hulk esinejaid.
Tulla on lubanud Tartu Salemi koguduse noored, naisrahvatantsurühm Linda,
naisansambel Eha, Tähtvere päevakeskuse taidlejad.

Vahetult enne jõule tulevad külalised
Punase Risti Seltsist kingitusi tooma, hooldekodu oma jõulupidu piduliku
õhtusöögi, jõuluvana ja esinejatega ei jää samuti tulemata. 30. detsembril
minnakse üheskoos Tartu Peetri kirikusse jumalateenistusele.

Vaadates Katrini ja Malle tegevustoas
toimuvat, tekib vägisi mõte – siin nad siis toimetavadki, need meie
päkapikud… ajal, mil mina küsimusi esitan, toimetatakse jõulupärgade ja
-kaunistustega ja mu silme all valmivad lumised ehted.

Aino jõulusoovid

Küsisin luba rääkida mõne hoolealusega.
Mind juhatati ühte tuppa ja seal võttis mind lahkesti jutule kena vanaproua
Aino Muru. Minu küsimusele, kuidas advendiaeg kulgeb, vastas ta, et hingeliselt
ei ole tänavu nii lahe, kui võiks olla. Justkui mittemõistmist on palju. Tema
sooviks on, et inimesed armastaksid üksteist. Tema tähelepanekute järgi on
vihkamist liiga palju ja armastust vähe.

«Kui keegi on sinu vastu eksinud, anna
andeks ja kanna oma koormad Jumala ette. Siis on hingel kerge ja hea,» ütleb
Aino säravail silmil. Iseendale soovib Aino, et tema praeguses kodus jätkuks
ikka sõbralikkust ja rahu. 7 aastat hooldekodus elanud naine kinnitab, et ehkki
ta saabus oma praegusesse elupaika pisaratega, on ta oma eluga hooldekodus väga
rahul. Pisaraid on ta valanud vaid rõõmust ja mitte kunagi kurvastusest.

Kuigi inimesed selles majas võiksid olla
kurvad, ei ole nad seda ometi, sest siin elab sõnulseletamatu soojus, mis
peegeldub hoolealuste asjatamistes, töötegijate silmades ja isegi kaunilt
remonditud seintel, mis juba uksel hakkavad silma oma hubasusega.

Meeli Pärtelpoeg