23 kromosoomi ehk Jumala DNA

Jõululapse sündimine on ime. Kuigi ime on iga inimese sünd. Tagantjärele võib tänada Jumalat, et toona ei teatud midagi naise enesemääramisõigusest, mis sisaldab võimalust valida, kas eostatud laps ilmale kanda või rasedus katkestada.
Mida tänapäeva vanemad soovitaksid alaealisele tütrele, kes on tundmatust isast käima peale jäänud, endal kool pooleli, töökohta pole ning sotsiaalsed garantiid puuduvad? Siis meil polekski midagi jõulude ajal tähistad.
Piiskop Philippe Jourdan arutleb: «Kas väide «loode on inimene» on teaduslik fakt, teoloogiline postulaat, kultuuriline traditsioon? Küsimusele, kas on teaduslik fakt, et loode on inimene, võib vastata, et praegu on see teaduslikult vähemalt sama kindel kui evolutsiooniteooria, milles enam keegi, vähemalt Euroopas, tõsiselt ei kahtle, isegi kui igal teadusel on veel palju arenguruumi.» (Kas loode on inimene? Inimelu alguse küsimus ei ole usu küsimus. – Postimees, 5.12.2008)
See on huvitav mõttekäik, kuna esiteks Pius X (1903–1914) igatahes taunis veel evolutsiooniteooriat modernistliku eksitusena. Aga paavsti otsus, milles piiskop kahtleb, peaks olema eksimatu. Teiseks jätab piiskop täpsustamata, millal ikkagi loode alguse saab. Tegelikult on Rooma kiriku seisukoht muidugi teada: viljastamise hetkest. Aga kas väide «loode on inimene» ikka on teaduslik fakt?
Molekulaar- ja rakubioloog Toivo Maimetsa vastus kõlab: «Praeguse teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt ei olegi see võimalik. Vastus sellele küsimusele peegeldab tegelikult ühiskonna või ka üksikisiku uskumusi, väärtushinnanguid ja kindlat sotsiaalset konteksti.» (Millal algab inimese elu? – Akadeemia 2008/8)
Niisiis eksib seekord ka piiskop, kas teadlikult või teadmatusest. Probleem on küll ajaleheartiklis lahendamiseks üsna keeruline, sest teaduse seisukohalt pole kõigepealt olemas viljastamise hetke. Tuumade ühinemine ja uue DNA kombinatsiooni teke ei toimu kohe pärast sperma sisenemist munarakku, vaid alles pärast esimest viljastatud munaraku pooldumist kahe kuni nelja päeva jooksul.
Mis veelgi hullem, tekkinud DNA kombinatsiooni ei saa käsitleda sekulaarse vastena individuaalsele «hingele», mis uue loodu konstitueeriks, kuna esimese 14 päeva jooksul võivad viljastatud munarakust areneda ka mitmikud, s.t mitu erinevat inimest, kes kannavad sama geneetilist informatsiooni.
Samamoodi pole olemas inimese tekkimise hetke, seegi on bioloogi seisukohalt protsess, mis kestab emaihus 38 nädalat. Esimesel kaheksal nädalal on tegu embrüoga, s.t bioloogilises mõttes rakukogumikuga, alles seejärel loote ehk hulkrakse organismiga, mis paraku pole väljaspool emaorganismi eluvõimeline, s.t iseseisva olendina vaadeldav, enne kopsude väljaarenemist 28. arengunädalaks. Ning viimaks ei lõpe inimese tekkimise protsess isegi sünniga mitte – alles looduslik keskkond ning ühiskond kujundab lõplikult isiksuse.
Me ootame jumalinimese Jeesuse sündi ning seepärast tuleb meil võib-olla tõesti olla tänulikud, et Maarja ja kümned põlvkonnad teolooge koolis bioloogiat ei õppinud. Meie elu ja valikuid teadmatus siiski lihtsamaks ei tee ega aita see ka tänapäevaseid eetilisi probleeme, nagu abordi lubamine või keelamine, lahendada. Muidugi on Kogujal õigus, kui ta ütleb: «Kes lisab teadmisi, see lisab valu.» Aga ikkagi: igal inimesel on 46 kromosoomi, 23 emalt ja sama palju isalt. Jeesuse kui tõelise Jumala ja tõelise inimese 23 kromosoomi pärinesid niisiis Maarjalt, aga teine pool? Kas Jumalal on DNA?

Urmas Petti