Keisrile keisri ja Jumalale Jumala oma!

Praeguse majanduskriisi tingimustes räägitakse üha rohkem rahast. Õieti selle vähesusest. Paljud paari aasta tagused optimistlikud prognoosid on nüüdseks kas päris kokku kukkunud või osutunud vettpidamatuks. Lisaks majandussektorile puudutab surutis paratamatult ka elu vaimset sfääri. Kindlasti kirikutki, mis ei eksisteeri ju väljaspool ühiskonda. Nii kirikuvalitsus kui ka paljud kogudused on sunnitud juba praegu oma võimalused ja vajadused tõsiselt ümber vaatama.
Ometi ei sõltu kirikus kõik viimselt ainult rahast. Otse vastupidi. Palju on osutatud sellele, et just rasketel ja ebakindlatel aegadel ühiskonnas pöörduvad inimesed üha rohkem elu püsivamate väärtuste poole, kui seda on kõikuv rahakurss ja aktsiaturu langevad hinnad.
Kakskümmend aastat tagasi alanud suurte poliitiliste muutuste tuultes Eestimaal, mis andis loomulikult tunda ka majanduses ja inimeste isiklikus rahakotis, leidsid väga paljud inimesed tee kirikusse. Miks nad seda tegid? Ma olen veendunud, et sugugi mitte ainult selle jahu- ja suhkrukilo pärast, mida piiritagused kristlikud sõbrad meile saatsid. Paljud nõukogudeaegse kasvatusega inimesed leidsid kiiresti muutuvas ajas enda jaoks kindlustunde just kirikus. Ehk mõjus ka uudsuse moment, sest terve sugupõlv alates 1960ndate algusest oli Eestimaal üles kasvanud praktiliselt ilma kiriku ja kristliku sõnumita. Pühakojas kuuldu oli senikogetust hoopis teistsugune ning kindlasti tajuti, et just kiriku kaudu jõutakse kõige kindlamini tagasi oma tõeliste juurteni ning esivanemate poolt talletatud vaimse pärandini.
Samasse perioodi mahub ka ajalehe Eesti Kirik taas ilmuma hakkamine. Täna 19 aastat tagasi, 4. märtsil 1990 pühitses dr Evald Saag Tallinna Kaarli kirikus ajalehe Eesti Kirik esimese numbri. Olime koos lehe tollase peatoimetaja Joel Luhametsaga sellel jumalateenistusel professori assistentideks. See oli kahtlemata ajalooline sündmus meie kirikule, kuid sedavõrd tähtis ka kogu ühiskonna jaoks, et ületas kindlalt sama õhtu Aktuaalse Kaamera uudisekünnise läve.
See oli aeg, kus rahvas otsis ja vajas tõde ning seetõttu osati hinnata vaimutoitu samavõrd või veel enam kui pelgalt majanduslikku jõukust. On tähelepanuväärne, et Eesti Kiriku trükiarv oli taasilmudes 20 000 eksemplari. Praegu oleme olukorras, kus meie lehe tiraaž on pea kümme korda väiksem ning ühe Eesti vanema, juba 1924. aastast ilmuma hakanud ajalehe majanduslik toimetulek ja jätkusuutlikkus suure küsimärgi all.
Toimetus tegi eelmisel aastal tänuväärse üleskutse, et vähemalt meie koguduste juhatuste liikmed telliksid endale ajalehe Eesti Kirik. Ma ei tea, kui palju seda üleskutset on järgitud. Nüüdseks on kõigis kogudustes ka korralised valimised juba toimunud ja juhtorganitesse lisandunud hulgaliselt uusi inimesi. Kas ja kui paljudest neist saavad järjekindlad Eesti Kiriku lugejad, sõltub suurel määral just koguduse õpetajast, tema suhtumisest ja eeskujust. Mida paremini ollakse kursis sellega, mis toimub naaberkoguduses ja millised on aktuaalsed probleemid meie kirikus tervikuna, seda kasulikumalt ja tulemusrikkamalt suudetakse täita oma rolli koguduse valitud usaldusisikuna.
Äsjane Eesti riigi sünnipäev pani mind tõsisemalt mõtlema Jeesuse sõnade üle, kui variserid tulid temalt küsima Rooma keisrile pearaha maksmise vajalikkuse kohta. Kui Jeesus küsib näha Rooma teenaril kujutatava isiku pilti, vastab ta kiuslikele küsijatele saalomonlikult: andke keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!
Vaatamata sellele, et me ei ela enam okupatsiooni tingimustes nagu veel kakskümmend aastat tagasi, on suhtes raha ja võimuga siiski midagi igipüsivalt muutumatut. Jeesus näitab, et pearaha, tulumaksu või mis tahes valitseva võimu poolt ettekirjutatud koormise tasumine ei ole vastuolus Jumala tahtega, sest seda tehes me anname keisrile vaid tema oma tagasi. Apostel Paulus läheb veelgi kaugemale, kui ta ütleb, et ei ole võimu, mis ei oleks Jumalast. Ka kõige Jumala-vastasem on seda ja püsib senikaua, kuni Jumal laseb sellel kesta. Kristlastena võime kõik oma kohustused nende ees täita ilma südametunnistuse piinata. Kuid me ei tohi ühelegi võimule, ei poliitilisele ega rahavõimule maha müüa iseennast. Jumalale kuuluv jäägu Jumala omaks igal ajal ja igas olukorras!

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees