Kuidas vanavanemad moega kaasas käisid ehk igavesti noore muuseumi sada aastat

Järgmisel nädalal, 14. aprillil tähistab üks Eesti vanematest muuseumidest, Eesti Rahva Muuseum, asutamise sajandat aastat.
Kas me teame, kuidas 1947. aastal Avinurmes puunõusid valmistati või missugused olid kuus-seitsekümmend aastat või enamgi tagasi Põhja-Eesti talude väravad, missugustel pinkidel istusid meie esivanemad, missuguseid moekleite kanti möödunud aastasaja alguses? 
Vastuse neile küsimustele leiab sada aastat tagasi loodud muuseumist, mida asutades keskenduti eelkõige esemelisele vanavarale, mis pidi kujutama «pääasjalikult lihtrahva kombeid». Esmatähtis oli talletada – koguda, säilitada, uurida ja tutvustada – kaduvat talurahvakultuuri. Väärtustati muudki: kultuuriloolist edenemist märkivaid ja maapõuest leitud muinasteaduslikke esemeid, vanu raamatuid ja käsikirju, tähtsaid pabereid jmt.

Eellugu
Siiski ei sündinud nii suur ettevõtmine 1909. aastal tühjale kohale. Juba 19. sajandi esimestel aastakümnetel oli Pärnu pastor J. H. Rosenplänter hakanud säilitama tolleaegsete suurmeeste K. J. Petersoni, O. W. Masingu ja teiste autograafe. Teada on, et rahvaluulet kogusid juba Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald. 1870. aastatest kogus Eesti Üliõpilaste Selts süstemaatiliselt Eesti-alaseid raamatuid.
Peateene osutas aga pastor Jakob Hurt (1839–1907), kes algatas Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ulatusliku rahvaluule kogumise ja hiljem kogutu teadusliku publitseerimise. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset ja 1888.–1906. a 156 üksikasjalikku aruannet.
Hurt esines 1896 Riias X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil ettekandega rahvaluule kogumisest ja avaldas 1904 Helsingis etnograafilise ülevaate «Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen». Tema suurtööst, Soomest tagasi toodud rahvaluulekogust sai 1927. aastal loodud Eesti Rahvaluule Arhiivi alus.
Jakob Hurda töö jätkajaks sai rahvaluuleteadlane ja hilisem diplomaat Oskar Kallas (1868–1946), Kaarma koguduse köstri Mihkel Kallase poeg ja kirjanik Aino Kallase abikaasa. Tema jääb eesti rahva ja Eesti Rahva Muuseumi mällu kui muuseumi asutaja koos Kristjan Raua ja teiste entusiastidega. Muuseum pühendati igavikku lahkunud Jakob Hurda mälestusele. Alul oli muuseumi peamiseks osaks arhiivraamatukogu.
Muuseumist rääkides ei saa kuidagi mainimata jätta etnograaf Gustav Ränki (1902–1998), keda välitööpraktika 1920. aastatel innustas ja suunas teadustööle: temast sai Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia auliige ja Tartu ülikooli audoktor. Ta on olnud ERMi direktor ja Tartu ülikooli professor. Ka Rootsis jätkas Ränk teadustööd kodumaise etnograafia alal, tema põrm aga on maetud koduse Karja kiriku lähedale.

Otstarbekohased ruumid
Muuseumi pidas alguses üleval samanimeline selts, 1933. aastast sihtasutus. Kuigi muuseumi esimeses põhikirjas kirjutati, et «oma ülesannete täitmiseks muretseb ühisus Muuseumi tarvis otstarbekohased ruumid» ja ehituse ettevalmistamiseks loodi spetsiaalne ehitustoimkond, tuleb praegu, sada aastat hiljem, paraku nentida, et muuseumil on siiani loodetud ruumid saamata. ERMi nimetades heiastub paljude mälupiltides Raadi mõis.  
Muuseumi kogud avati rahvale vaatamiseks 1913. aastal ajutistes ruumides Gildi tänav 8. Näitus oli avatud iga päev kolm tundi. Oma maja loodeti saada 8000–10 000 rubla eest, kuid kõik taotlused kesklinnas vajalikku pinda leida lõppesid edutult.
Et ka noorel riigil nii suurt summat ei leidunud, millega muuseumihoonet ehitada, pakuti parema puudusel 1922. aastal muuseumile vahepeal ülikooli valdusesse läinud Tartu-Maarja kihelkonda jäävat Raadi mõisa, kus avati suur ekspositsioon. Siis sai muuseum ka esimese direktori, kelleks oli soome etnograaf filosoofiadoktor Ilmari Manninen (1894–1935).
1924 ostis ERM maja Aia tänav 42 (praegu Vanemuise tn), kuhu koliti arhiivraamatukogu. Selles majas tegutsesid ka erinevad arhiivid, mis kuulusid sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu. 1940. aastal, kui Eesti Rahva Muuseum jagati kaheks iseseisvaks muuseumiks – ENSV Riiklikuks Etnograafiamuuseumiks ja F. R. Kreutzwaldi nimeliseks Kirjandusmuuseumiks, sai viimati nimetatu koduks kõnesolev maja.
Raadi mõisast aga niipalju, et keskajal kuulus see linnale ehk raele, millest tuleneb ka tema nimi. Mõis on olnud Oxenstiernade, von Fersenite, kindral Bibikovi ja alates 1751. aastast von Liphartide aadliperekonna omanduses. Viimased lasid ehitada ka esindusliku peahoone, mida viimati suurendati 1905. aastal. Sellisena, uhke ja rikkaliku ülipika, kohati ühe-, kohati kahekorruselisena, mäletame teda vanadelt piltidelt. Mõisahoone ühes osas oli Liphartide matusekabel. Mõis ise oli Lõuna-Eesti suuremaid.
1944. aasta sõjatules põles hoone varemeteks, muuseumi varad olid õnneks evakueeritud. 1980ndate lõpul sai muuseum mõisasüdame tagasi, kuid vahepeal sõjaväelaona kasutatud peahoone oli katuseta ja varemetes. 2005. aastaks ehitati ümber tõllakuur, moonakamaja ja jääkelder, millega muuseum sai 4400 ruutmeetrit hoidlapinda. Mõisa peahoone varemed on konserveeritud, piirdeaiad taastatud ja park haljastatud.
Pärast sõda tuli muuseumil ette võtta kolimine: uueks koduks sai endine kohtuhoone Veski tn 32. Hoidlana kasutati Tartu Pauluse (Riia tn) ja Pühade Aleksandrite kirikust (Sõbra tn) eraldatud ruume. Ruumikitsikus oli sedavõrd suur, et 1970.–1990. aastate alguseni oli kasutada vaid üks näitusesaal, püsiekspositsiooni aga polnudki avatud.
Olukord paranes, kui 1993 andis linn muuseumi käsutusse lisaks varasema raudteelaste klubi hoone, kus pärast remonti avati püsiväljapanek «Eesti. Maa, rahvas, kultuur». Sel ajal tekkis plaan ehitada muuseumile maja Toomemäe veerule, läbi viidud arhitektuurikonkursil valiti välja ideekavand «Põhja konn», ent ettevõtmine jäi soiku.
Kümme aastat läks kui lennates ja 2003 otsustati, et muuseumi uue hoone asukohaks saab siiski Raadi ala. Kaks aastat hiljem kuulutati välja uus arhitektuurikonkurss, seekord rahvusvaheline. Sellele registreerus 500 osavõtjat. Jaanuaris 2006 tunnistati võitjaks projekt «Memory Field», mille autoriteks on Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane. Lõplik projekt peab valmima hiljemalt selle aasta sügiseks, peahoone maksumus on hinnanguliselt 1,4 miljardit krooni. Uus muuseumimaja peaks uksed avama 2012. aasta sügisel.

Moekad saapad, undrukud ja tanud
Kui vajalik on muuseumi ja tegelikult kogu eesti rahva jaoks tänapäevane, säilitusnõuetele vastav muuseumihoone, selgub faktist, et praegu saab näitusemajas välja panna vaid kaks protsenti muuseumi kogudest. Lisaks suurele esemekogule talletatakse käsikirju, jooniseid, raamatuid, fotosid ja filme, mida on kokku üle miljoni säiliku.
Kõige vanemad säilitatavad esemed, peamiselt ehted, pärinevad juba 12. sajandist. Enamik aga 18.–20. sajandist, kusjuures eestlastega seotud esemeid loendati viis-kuus aastat tagasi 97 786 ühikut. Mida nende hulgas küll ei leidu: majapidamisriistu, kindaid-sokke, seelikuid ja pluuse, vaipu, ehteid, riidekirste – kõike, mida inimestel on iga päev eluks vaja läinud. Nende kaudu ilmneb mulkide ja setude, eestirootslaste ja virulaste rahvakultuuri eripära.
Suure osa kogust moodustavad ka 1920. aastatel koguma hakatud soome-ugri rahvastele, peamiselt liivlastele ja ingerlastele kuulunud esemed. On ka mõisa- ja linnakultuuriga seotud asju ja 1940. aasta juunipöörde järgselt likvideeritud organisatsioonide, sõjaväe ja muid materjale.
Aeg käib oma rada ja muuseumi kogud täienevad pidevalt. Huviorbiiti on tõusnud 1920.–1930ndatest aastatest pärinev, aga lisandunud on ka nõukogude perioodi elu kajastavad esemed. Ja ka praegune aeg vajab oma osa.

Väravad on valla
Juubelipidustused Eesti Rahva Muuseumis algavad linnarahvale 13. aprillil kell 17 juubelitrükiste esitluse ja -näituse avamisega näitusemajas. 14. aprilli hommikul kell 10 esitletakse Tartus postimuuseumis juubelimarki, mille teeb hinnaliseks väike tiraaž.
Kell 16 märgistatakse Tartu-Räpina-Värska maanteel Luunja sillal Tartu-Maarja ja Võnnu kihelkonna piir. Sellega on teoks saanud president Lennart Meri kunagine idee märgistada eestiaegsete kihelkondade piirid, et tugevdada kodukanditunnet. Kahe aasta jooksul plaanitakse põhi-, tugi- ja kõrvalmaanteedele panna 730 piiritähist.
15. aprillil on aga kella 11st lahtiste uste päev «Väravad on valla!» muuseumi näitusemajas, peamajas, Raadi mõisas ja kirjandusmuuseumis. Üliõpilasi ja noori uurijaid oodatakse osalema etnoloogia ja folkloristika aktuaalseid probleeme, valdkondi ja suundumusi käsitleval konverentsil «Noorte hääled», mis toimub 22.–23. aprillini.
Raadi hooaeg avatakse 15. mail välinäitusega «See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka». Rahvusvaheline muuseumiöö «Öös on asju» on ERMis 16. mail ja rahvusvahelist muuseumipäeva tähistatakse 18. mail. Kel aga huvi rohkem, võib näitusemajas ette tellida mõne muuseumi poolt välja pakutud programmi. 

Koostas Rita Puidet