Kristlus ja internet

Kui minu tunnid keskkoolis lõppesid (1987. aastal), polnud arvuti veel koolidesse jõudnud. Minu aastakäik oli viimane, kes ei saanud ühtegi tundi arvutiõpetust. Aasta nooremate arvutiõpe ei käinud küll Windows XP Professional keskkonnas, kuid neil oli vähemalt arvuti nimega Juku. Ma mäletan, et kui tulin (nõukogude) sõjaväest tagasi ja pidin vaid paar aastat noorematega koos ülikoolis programmeerimist õppima, siis oli teadmiste taseme vahe juba suur. Asi lihtsalt arenes väga kiiresti.

Siis tulid 1990ndad, iseseisvumine ja internet. Muuseas mõlemad – taasiseseisvunud Eesti Vabariik ja World Wide Web ehk internet kui avalik meediavahend – on enam-vähem sama vanad.

Mina kuulun interneti-eelsesse põlvkonda. Ma kasvasin ühiskonna liikmeks ilma interneti ja arvutimängudeta. Mõni nendest noortest, kes täna on 20ndates eluaastates ja õpib ülikoolis, ütleb, et tänapäeva noored (pidades silmas noori alates põhikooli lõpuaastatest kuni gümnaasiumi lõpuni) saavad palju põhjalikumat arvutiharidust ja veedavad palju rohkem aega internetis kui nemad. Tänased üle-kahekümnesed on sisuliselt nagu põlvkond, kelle kasvueas alles mindi üle uutele suhtlus- ja informatsioonivahenditele.

Internetti kasutatakse tänapäeval järjest enam. Isegi teadus on internetti «ümber kolimas». Kui ma viis aastat tagasi kevadel kirjutasin Tartu ülikooli usuteaduskonna lõputööd, vajasin allikaid rohkem füüsilisest raamatukogust, täna vajan internetti rohkem. Sest internetis on üleval tuhandete teadusajakirjade artiklite tekstifaile ja isegi korralikke digitaalseid raamatukogusid (maailma suurim neist on www.questia.com).

Eks ole muidugi ameteid, mis ei vaja ei arvutioskust ega internetti, kuid enamikule on internet kiire ja mugava, pikki vahemaid katva ja ka odava vahendina, saanud asendamatuks. Minu vanuses (35aastane) inimene ei mõista ilmselt kuigivõrd, millega tänapäeva noor internetis tegeleb (ja mis kõik on seal võimalik), kuid minagi veedan kordades rohkem aega internetis kui raamatukogus, loen ja saadan e-kirju rohkem, kui helistan või suhtlen inimestega, kellega ma igapäevase töö käigus kokku ei puutu.

Tänased noored on internetis. Et kirik jõuaks nendeni efektiivselt, peaksid otsingumootorid andma (religiooni ja kirikuga seotud küsimustes) esimeste kümnete ja sadade tulemuste seas viiteid kiriku kodulehekülgedele. Sest internet on väga efektiivne vahend, kui seda õieti ära kasutada.

Internet pole uskmatute vandenõu usu vastu, nagu seda polnud ka trükikunsti leiutamine, mis mängis hiljem olulist osa protestantismi levikul. Trükikunstil oli oluline teene selles, et emakeelne jumalasõna ja kirjaoskus jõudis laiade massideni.

Toona kasutas kirik (üks kirik rohkem, teine vähem) tehnika arengut ära. Täna oleme jõudnud meedia arengus palju kaugemale. Kuid küsimus on endine. Kui elu käib järjest enam internetis, siis on ilmne, et oleks strateegiline viga mitte olla seal tugevalt esindatud.

Netis on juba palju head ja vajalikku – nt piibel.net. Kuid palju võimalusi on kasutamata.

Alar Kilp