Kiriku laulu- ja palveraamat koostöös Välis-Eestiga
(34 aastat Kiriku Laulu- ja Palveraamatu ilmumises)
/ Autor: Mart Salumäe / Rubriik: Elu ja Inimesed, Välis-Eesti / Number: Juuli 2025 Nr 26 digileht /
1991. a advendiaja esimesel pühapäeval võttis kogu Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kasutusele uhiuue kiriku laulu- ja palveraamatu (edaspidi KLPR).
Lauluraamatu uuendamise protsess on evangeelsele luterlikule kirikule olemuslikult oluline. Luterlik koraalilaulmine toetub küll paljus 16. sajandiks välja kujunenud traditsioonile, kuid ka muutub ajas.
Tänaseks on see endasse mahutanud mõjusid kõigist järgnevatest sajanditest ning erinevatest kristlikest kirikutest.
Kirikute koostöö vili kodumaal ja võõrsil
Kord on koostajad uuendusmeelsed, kord pöördutakse tagasi ära unustatud vana poole. Nii on meie kirikus alati säilinud peamine tuumik väga vanast lauluvarast kõrvuti uuega, mis kantud tolle hetke moest ja meelelaadist.
Lauluraamatu uuendamise protsess on evangeelsele luterlikule kirikule olemuslikult oluline. Luterlik koraalilaulmine toetub küll paljus 16. sajandiks välja kujunenud traditsioonile, kuid ka muutub ajas.
Tegemist on ju omalaadse tarbemuusikaga ja tarbetekstidega erinevate kirikupühade, pühapäevade jumalateenistustel ja ametitalitustel laulmiseks.
Kuna esmatähtis on sõnum, sisaldavad lauluraamatud erinevaid laulusõnu oluliselt rohkem kui viise. Nii võib juhtuda, et sama meloodiat saab laulda jõulust jaanipäevani ja sünnist surmani.
Tuntuim taolistest viisidest on Melchior Teschneri (1584–1635) loodud viis, eestikeelse pealkirjaga „Ma tahan jätta maha“. Sellele on sajandite vältel kirjutatud paarkümmend teksti, millest KLPR sisaldab 15.
Maakeelne kirikulaul
Varaseimad viited eestikeelsele kirikulaulule on seotud Tallinna Püha Vaimu kirikuga, mille pastor Reinhold Beseler maksis toetust perikoopide ja liturgiliste laulude maakeelde tõlkimise eest Tallinna linnakoolis õppinud Hans Susile, kes suri 1549 katku.
Beseler ise suri 1554 samuti katku. Toomas Paul on oletanud, et nende tollal tehtud töö päris kaotsi ei läinud ning tõlgitud tekstid olid kasutuses kogumikus „Meddy Kircko-ramat” (Meie kirikuraamat) kuni 17. saj keskpaigani.
Ka teine oluline viide maakeelsele kirikulaulule pärineb samast kirikust. Püha Vaimu abipastor Georg Müller pöörab oma 1603–1608 maakeeles kirja pandud jutlustes suurt tähelepanu koguduselaulule.
Õigemini küll ta tõsiluterlikul kombel pragab kogudusega, et need kuidagi ei suuda nii järgi laulda, nagu koolipoisid neile ette laulavad ja nagu neid juba pikka aega õpetatud on.
Esimesest Eestis trükitud lauluraamatust saame rääkida alates aastast 1637, mil ilmus Heinrich Stahli neljaosalise „Käsi- ja koduraamatu” (saksa keeles „Hand- und Hauszbuch für das Fürstenthumb Esthen in Liffland”) teine osa, mis sisaldas 144 saksakeelse kirikulaulu riimimata eestikeelset tõlget.
Georg Salemann algatas riimi ja rütmi seatud kirikulaulude eestindamise ilmselt juba 1637. Just Salemannist alates saab hakata rääkima eestikeelsest kunstluulest, sest lisaks kirikulauludele on ta kirjutanud ka eestikeelseid värsspalveid ja ilmalikku juhuluulet.
Kiriku lauluraamatut on uuendatud
Hoolimata sõdadest, katkust ja näljahädadest on kiriku lauluraamatut uuendatud pea iga poole sajandi tagant, kuni viimaks 1899 ilmus „Uus lauluraamat“, mis oli kasutusel 92 aastat.
Teine maailmasõda ning sellele eelnenud ja järgnenud Nõukogude okupatsioon küll pidurdasid oluliselt lauluraamatu uuendamise protsessi, kuid päriselt ei katkenud see isegi mitte okupeeritud Eestis. Küll aga alates 1944. a suurpõgenemisest tuleb rääkida kodumaal ja paguluses toimunud arengutest ning ette võetud sammudest kui teineteisest sõltumatutest sündmustest. Osalt oli protsess sarnane, kuid paljus ka väga erinev.
Hoolimata sõdadest, katkust ja näljahädadest on kiriku lauluraamatut uuendatud pea iga poole sajandi tagant, kuni viimaks 1899 ilmus „Uus lauluraamat“, mis oli kasutusel 92 aastat.
Eestist lahkus hulga vaimulikke ja muusikuid, kes olid enne sõda olnud osalised kirikulaulu arengus. Kodumaale jäi valdav osa kiriku liikmeskonnast, samuti hulk vaimulikke ja köstreid, kes jätkasid ohtudest hoolimata koguduste teenimist.
Hoolimata ateistliku ja kirikuvaenuliku riigivõimu survest hoidsid nad kiriku järjepidevust, mille lahutamatuks osaks oli ka kirikumuusika.
Gooti kirjas lauluraamatud
Kodumaa kirikul oli vahetult pärast sõda palju põletavamaid asju korraldada kui muretseda lauluraamatu uue trüki pärast. Pealegi oli inimestel „Uus lauluraamat“ reeglina kodus olemas. Kirikusse minnes võeti see kaasa.
Neid kõvakaanelisi ja erinevas luksusastmes köidetud gooti kirjas raamatuid on ilmselt veel tänaseni mitmetes kodudes säilinud hoolimata sellest, et 1970ndatel hakkas levima komme kadunukestele lauluraamat kirstu kaasa panna.
Kodumaa kirikul oli vahetult pärast sõda palju põletavamaid asju korraldada kui muretseda lauluraamatu uue trüki pärast. Pealegi oli inimestel „Uus lauluraamat“ reeglina kodus olemas.
Õnneks see mood möödus ning taolist vanavara hakati taas väärtustama. Reeglina kingiti lauluraamat kas leeripäevaks või mõne muu olulise elusündmuse puhul.
Neisse kirjutatud pühendused on osa ajaloost. See raamat oli kallis ning okupatsiooni tingimustes ka kättesaamatu. Olen näinud lauluraamatuid, mis on ühes peres põlvest põlve edasi pärandatud.
Ometi hakkas lauluraamatu puudus peagi vaevama kogudusi ka kodumaal. Eriti oli mureks asjaolu, et gooti kirja lugemise oskus nooremal põlvkonnal puudus.
Paguluses tekkis lauluraamatust aga kohe suur puudus. Põgenedes oli sageli vaja pakilisemat kaasa haarata. Pealegi lahkuti ju lootuses, et peagi pöördutakse koju tagasi.
Eestikeelse kirikulaulu saatus pärast 1944. a
KLPRi eessõna annab sellest ammendava ülevaate, mida alljärgnevalt refereerin.
1949 ilmus „Uus Lauluraamat“ paguluses Eesti Ev. Luteriusu Kiriku Komitee väljaandena Saksamaal Geislingenis. Finantseeris seda trükki vastloodud Luterlik Maailmaliit. Laulude arv oli kasvanud 736ni. Selle väljaande eessõnas mainitakse, et eelnevalt oli ilmunud tuntumaid kirikulaule sisaldavaid laulikuid Rootsis üks ja Saksamaal kaks trükki.
Käsikirja korrigeeriti veel 1960. aastani, kuid Eestis reaalsete trükivõimaluste täieliku puudumise tõttu komisjon lõpetas oma töö ilma nähtava tulemuseta.
1958 ilmus „Uus Lauluraamat“ taas paguluses EELK Komitee Stockholmis väljaandena. See trükiti Soome kiriku Sisemisjoni Seltsi trükikojas Pieksämäel. Laule oli lisandunud juba 748ni.
Märkimisväärne on asjaolu, et selle väljaande eeltöö tegid sisuliselt samad komisjoni liikmed, kes sõjaeelsel ajal olid ametis lauluraamatu parandamisega kodumaal: praostid Jakob Aunver, Jaan Gnadenteich ja õpetaja Einar Kiviste ning kaastöölistena õpetajad Toomas Põld ja Jaan Rebane.
Uut lauluraamatut kodumaal trükkida ei saanud
1956 moodustati kodumaal EELK lauluraamatukomisjon koosseisus: esimees – peapiiskop Jaan kiivit, liikmed praost mag Robert Kannuke, praosti kt mag Evald Saag, abiõpetaja Valdeko Saksen, assessor praost Alfred Tooming ja assessor praost Julius Voolaid.
Muusikaliseks asjatundjaks oli helikunstnik Enn Võrk.
Juba 1958. aastaks valmis käsikiri 466 „Uue Lauluraamatu“ keeleliselt redigeeritud laulutekstiga ja 190 algupärase ja tõlkelauluga.
Käsikirja korrigeeriti veel 1960. aastani, kuid Eestis reaalsete trükivõimaluste täieliku puudumise tõttu komisjon lõpetas oma töö ilma nähtava tulemuseta.
Kodumaal algas kirjutusmasinal paljundatud laululehtede ja käsitsi kirjutatud noodiraamatute ajajärk.
Lauluraamatukomisjonid
1970ndatel tegutses Välis-Eesti lauluraamatukomisjon, mille liikmed asusid eri mandritel. Komisjoni töö kulges kirja teel ja äärmiselt aeglaselt. Komisjoni kuulusid: esimees – praost Aleksander Hinno New Yorgist, esimehe abi – praost Einar Kiviste Austraaliast, esimehe teine abi – praost Toomas Jeremias Põld Saksamaalt, liikmed – praost Elmar Tõldsepp ning õpetajad Jaan Rebane, August Raidur ja Eduard Kägi Rootsist; muusikud – organist Meta Noorkukk ja helilooja Helen Tobias-Duesberg.
1976 moodustati Eestis taas lauluraamatukomisjon, kuhu kuulusid peapiiskop Alfred Tooming, assessor Ago Viljari, praost Toomas Paul ning õpetajad Jaak Salumäe, Tiit Salumäe ja Armand Leimann.
1979, pärast peapiiskop Toominga surma, asus komisjoni juhtima peapiiskop Edgar Hark.
Töötati välja „Uue Lauluraamatu“ uuendamise põhimõtted ja otsustati aluseks võtta eelmise komisjoni tehtud töö. Kaasati keele- ja muusikavaldkonna parimaid eksperte.
Komisjonile tegid kaastööd mitmed vaimulikud ja muusikud, keda okupatsiooni tingimustes ametlikult komisjoni nimekirja võtta ei saanud.
Soov ühendada kahe komisjoni töö
1981 asus Kanada praost Andres Taul organiseerima lauluraamatu redigeerimist. Moodustati komitee, kuhu kuulusid praost ise ja liikmetena õpetaja Oskar Puhm, organist Inga-Pia Korjus, dr Roman Toi ja õpetaja Thomas Vaga. Põhiliselt töötati kolmekesi (A. Taul, T. Vaga ja R. Toi).
1986 otsustas Stockholmis peetud Peapiiskoplik nõukogu kahe olemasoleva komisjoni töö ühendada.
1987 kutsuti komisjoni veel kolm uut liiget: piiskop Karl Raudsepp, assessor Tõnis Nõmmik ja õpetaja Oskar Gnadenteich ning 1988 lisandus komisjoni õpetaja Gustav Piir.
Õnnelik lõpp
1988 kutsus Toronto lauluraamatukomitee külla EELK lauluraamatukomisjoni sekretäri Jaak Salumäe, kel õnnestus viibida 30. juunist 14. juulini 1989 Torontos.
Selle visiidi käigus asuti kodumaal ja võõrsil valminud lauluraamatu materjale omavahel ühendama. Nii Tallinnast kui Stockholmist saadi konsistooriumidelt nõusolek komisjonide töö ühendamiseks.
Järgmised ühised koosolekud peeti juba 1990. a 18.–24. aprillil Stockholmis, 2.–3. juulil Tallinnas ja 22.–31. augustil Torontos.
Selle visiidi käigus asuti kodumaal ja võõrsil valminud lauluraamatu materjale omavahel ühendama. Nii Tallinnast kui Stockholmist saadi konsistooriumidelt nõusolek komisjonide töö ühendamiseks.
1991. a valmisid Torontos trükikojas „Oma Press Limited“ EELK laulu- ja palveraamatu trükiplaadid. Esimesed eksemplarid trükiti Torontos. Seejärel transporditi trükiplaadid Soome, samasse trükikotta, kus 1958. a trükiti viimane trükk „Uut Lauluraamatut“.
Mõlemal pool raudset eesriiet
„Uue Lauluraamatu“ esmatrüki 90. aastapäeval võeti KLPR kasutusele. Selles on arvestatav hulk koraale, mida lauldud eesti keeles alates meie lauluraamatute ajaloo algusest.
KLPRi kujunemislugu on harukordne näide samasuunalisest tegevusest mõlemal pool raudset eesriiet. Eriliseks teeb selle protsessi asjaolu, et taoline paralleelne tegevus päädis lõpuks nii kodumaal kui paguluses tegutsenud komisjonide koostöös sedavõrd konstruktiivse usalduse leidmisega Kodu- ja Välis-Eesti töörühmade vahel, et raamat lõpuks saigi valmis ning ka erimeelsusi suudeti ületada.
Koosmeele loomisel ja hoidmisel olid võtmerollis nii Andres Taul kui ka eriti Roman Toi, kes juba enne ametliku koostöö algust astus kirjavahetusse Eestis tegutseva lauluraamatukomisjoni sekretäri Ivar-Jaak Salumäega.
Samuti oli oluliseks ühiskomisjoni töö professionaalse taseme hoidjaks tollal Toronto Peetri koguduse abiõpetajana teeninud Gustav Piir, kelle laialdased teoloogilised ja kirikumuusika alased teadmised aitasid mitmeteski keerulistes küsimustes asjatuid vaidlusi vältida ning adekvaatse lahenduseni jõuda.
Pahameel tõlkeerinevuste pärast
Roman Toi on talle omasel muhedal viisil mulle jutustanud mõnedest kriitilistest hetkedest, kui üksmeel oli kogemata väga õhukesele jääle sattunud.
Koosmeele loomisel ja hoidmisel olid võtmerollis nii Andres Taul kui ka eriti Roman Toi, kes juba enne ametliku koostöö algust astus kirjavahetusse Eestis tegutseva lauluraamatukomisjoni sekretäri Ivar-Jaak Salumäega.
Üks taoline olukord tekkis veel sisuliselt protsessi lõppfaasiski, kui kõik oli juba kokku lepitud ja trükiplaadid praktiliselt valmis.
Välis-Eesti kiriku värske peapiiskop Udo Petersoo polnud nõus, et KLPRi lõppu lisatava usutunnistuse tekst oli kodumaal redigeeritud kujul. Esimene erinevus vanaga oli usutunnistuse alguses, kus sõnad „Meie usume …“ olid asendatud sõnadega „Mina usun …“.
Teine erinevus pahandas teda veelgi enam, sest lauses, kus enne öeldi „… alla läinud põrguhauda …“, seisid sõnad „… alla läinud surmavalda …“.
Auväärt prelaat teatas, et kui nii, siis tema konsistoorium kooskõlastust ei anna ja raamat jääb ilmumata. Lõpuks lahendati asi nii, et Torontos läks KLPR trükki ilma lõppu lisatud meieisapalve ja usutunnistuse tekstideta. Ning see teema saadi laualt maha.
Aga tüli jäi hõõguma. Kui siis esimesed 5000 eksemplari said Torontos trükitud, trükiplaadid olid Soome toimetatud ning kodumaa tarbeks lisati lauluraamatu lõppu ikkagi see „okupatsiooni ajal ära solgitud“ usutunnistuse tekst, ei hakatud peapiiskop Petersoo teenitavas Toronto Vana-Andrease koguduses KLPRi ikkagi kasutama. Põhjuseks ikka see Kodu-Eesti „punaste poolt rikutud“ keel.
Mõjude hea tasakaal
Tegelikult on meie praeguse lauluraamatu puhul just Kodu- ja Välis-Eesti positiivsed mõjud väga hästi tasakaalus. Fakt on, et keel püsib, elab ja uueneb ikka vaid oma kodumaal.
Võõrsil see paratamatult heal juhul konserveerub, kuid reeglina hääbub. Laulude valikus on üsna proportsionaalselt esindatud nii kodumaal kui võõrsil loodud algupäraseid koraale, mis on samuti üks tollal koostatud lauluraamatu olulisi voorusi.
Tegelikult on meie praeguse lauluraamatu puhul just Kodu- ja Välis-Eesti positiivsed mõjud väga hästi tasakaalus. Fakt on, et keel püsib, elab ja uueneb ikka vaid oma kodumaal.
Esindatud on mitmed autorid, kes okupatsiooniaja surutisest või paguluse ängist hoolimata suutsid luua laule, mis tulevikuski püsivad aja- ja kontekstikohased.
Selle ajastu sõnade autoritena ja/või tõlkijatena ning heliloojatena on esindatud kodumaalt Harri Haamer, Lehte Hainsalu, Rihhard Iher, Doris Kareva, Cyrillus Kreek, Hugo Lepnurm, Jaan Muru, Arved Paul, Toomas Paul, Andres Põder, Hugo Pärno, Valdeko Saksen, Eduard Salumäe, Ivar-Jaak Salumäe, Anton Suurkask, Karl Eduard Sööt, Johan Tamverk, August Topman, Elvi Vares, Ago Viljari, Laine Villenthal, Avo Üprus ja teisigi.
Pagulasautorite viljakas panus
Praeguses lauluraamatus on esindatud ka mõned eesti vaimulikud rahvalaulud, mis valiku tegemise ajaks olid juba piisavalt tuntust koguda jõudnud.
Märkimisväärne esindatus koraalide valikus on ka Välis-Eesti autoritelt, kellest osa alustas oma loomingut juba kodumaal, kuid jätkas sama viljakalt võõrsil olles, nagu Aleksander Abel, Silvia Airik-Priuhka, Oskar Gnadenteich, Arnold Habicht, Aleksander Hinno, Jakob Jalajas, Einar Kiviste, Olaf Kopvillem, Johan Kõpp, Gustav Peeter Piir, Hermann Johannes Põld, Thomas Jeremias Põld, Kaljo Raid, Ivar Rammo, Jaan Rebane, Rudolf Reinaru, Philip Aleksander Tammaru, Roman Toi, Adele Unt, Veera Õunpuu ja teised.
Päris kindlasti on nende loomingu kasutatavus kodumaal oluliselt laialdasem, kui see paguluses parimatelgi aegadel iial on olnud.
Lauluraamat kindlalt Piibli kõrval
Käimas on EELK järgmise lauluraamatu loomise protsess. Kindlasti jõuab sinna nii mõnegi autori loomingut, kes KLPRis esmakordselt kirikulaulu autorina tuntuks on saanud.
Kindlasti laulab ka järgmine koguduse põlvkond mitme kunagise pagulaseestlase ajaproovile vastu pidanud loomingut.
Aga on ka üsna selge, et mingi osa pagulasteemadel loodud kirikulaule on oma ajakohasuse minetanud. Seda tunnistas ka maestro Roman Toi oma mitmete koorilaulude kohta, mille „parim enne“ lõppes 20. augustil 1991.
Kindlasti laulab ka järgmine koguduse põlvkond mitme kunagise pagulaseestlase ajaproovile vastu pidanud loomingut.
Andku Jumal, et me ei peaks enam kunagi looma uusi itkulaule kaotatud kodumaast ning röövitud vabadusest.
Eestikeelse kirjasõna 500 juubeliaastal tasub aga rõõmuga pühitseda kiriku laulu- ja palveraamatu ilmumise 34. aastat. Pole ju eestikeelse Piibli kõrvale meil asetada ühtegi teist raamatut peale kiriku laulu- ja palveraamatu, mida meie väikene rahvas ülemaailmselt ja nii pikka aega järjepidevalt kasutab.
Mart Salumäe
Haapsalu koguduse õpetaja
Ettekanne peetud 3. juulil Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus toimunud Välis-Eesti Ühingu kongressil.
