Oleme luterlikus kirikus vabadusega harjunud

Sel sügisel on kirikus kiired ja uuenduslikud ajad. Konverentsi pidasid koguduste juhatuste esimehed, selle nädala lõpul kogunevad kirikumuusikud, toomkirikus oli kaunis ja tänurohke kiriku töötegijate tunnustamine, toimuvad piiskopkondade sinodid ning peatselt tuleb kõigil selgeks teha ühtlustatud jumalateenistuse kord.

Kuigi uus kord võimaldab endiselt igal kogudusel oma nägu olla ning leida üles harjumuspärasem jumalateenistuse vorm, siis on seal ka nii mõndagi uut, mida tuleb õppida ja harjutada. Seda algaval kirikumuusikute konverentsil muusikud teevadki. Sest eks kõigepealt peavad ju uue korra selgeks saama töötegijad – vaimulikud ja muusikud –, et seda siis kogudustele edasi õpetada. Ei oska öelda, kuidas on lood vaimulikega, aga muusikud on küll valmis õppima, harjutama ja katsetama.

Avajumalateenistusel, mis toimub reedel, 24. oktoobril kell 11 Jõhvi Mihkli kirikus, kasutataksegi uuest korrast võõramaid viise ja uutmoodi osade järjestust. Ka on koguduse lauludeks uue, koostatava lauluraamatu laulud. Ei hakka siinkohal analüüsima, millised teenistuse osad kuidas paiknevad ja miks, vaid pööraks küsimuse asetuse hoopis sellele, kui palju me oleme üldse suutelised uut õppima ja valmis oma harjumusi muutma.

Eks me ole ju luterlikus kirikus teatud vabadusega harjunud – kas mõnda kohta suupärasema rütmiga laulma, sõnarõhke viisikäikudes teisiti paigutama või muud meelepärast. Ka komisjonis oli ühtlustatud korra kokkupanekul vaidlemist ja arutamist omajagu, kuid nüüd on otsused tehtud ja kirikulise vihikud trükitud.

Kindlasti on lihtsam omandada täiesti uut materjali kui vana head harjumuspärast ringi õppida. Nii on näiteks Hoosiannaga, mida muusikud suhteliselt sarnaselt mängivad, kuid sellele eelnev Sanctus võib eri kogudustes vägagi erinevate rütmide ja tempoga kõlada. Kuidas siis jõuda selleni, et viisid-rütmid kõikjal sarnaselt kõlaksid? Ega muud, kui tuleb kokku saada, et üheskoos harjutada, selgitada ja kogemusi vahetada. Olgu selleks kohaks siis kirikumuusikute konverents või piiskopkondade ja praostkondade sinodid.

Kuid ega meil liturgia muudatused sel sajandil esimest korda ole. Nii võib juhtudagi, et mõnda viisi või rütmi, mida sai paarkümmend aastat tagasi uutmoodi laulma õpitud, tuleb taas vanamoodi meelde tuletada. Kas seda nüüd rahva „solgutamiseks“ nimetada, aga lihtne ei pruugi see kogudusele olla.

Arvan, et kergem on neil, kes on siiani vana Agenda korda kasutanud ja kelle jaoks muudatused liturgias on esmakordsed. Siis on üks kord uut omandada ja selle juurde jäädagi. Vajalik on kindlasti ka selgitustöö nii töötegijate kui kirikuskäijate seas, siis on ka ümberõppimine ehk kiirem ja valutum.

Sarnased probleemid puudutavad kindlasti ka uut lauluraamatut. On tõsi, et KLPRi lauludest leiame enamiku ka uuest raamatust. Samas on nii mitmedki nende seast uue näo saanud, seda siis kas kohendatud teksti, muudetud rütmi või täiesti uue viisi näol. Selge see, et muudatuste juurutamine võtab aega ning noortel on nendega kergem kohaneda, eriti kel see on üldse esmakordne kirikulauluga kokkupuude. Tahaks siiski loota, et need uuendused kõigi poolt sõbralikult vastu võetakse.

Uues lauluraamatus kohtame ka täiesti uusi žanre, mida varasemalt Eesti luterliku kiriku lauluraamatutes pole olnud. Näiteks regilaulud, ülistuslaulud, spirituaalid ja meie oma rahvakoraalid. Eestlaste muusikaline kirjaoskus on kõrge ning seetõttu ka žanrivalik mitmekesine. Loodetavasti leiab igaüks üles oma lemmiklaulud ega põlga katsetamast uut.

Laulge Issandale uus laul! – nii on kirjas Piiblis. Minu jaoks see tähendabki seda, et me peaksime igaüks just tänases päevas üles leidma mõne uue laulu või žanri, uue teksti või teema, mida tundma õppida. Et oleks midagi uut, mis meid kõnetaks ja sütitaks, olgu siis ühtlustatud liturgias või koguduse lauludes. Kuid eelkõige, et meie valikud meid kokku liidaks, et saaksime ühiselt Jumalat kiita ja tänada.

Tuuliki Jürjo

kirikumuusika liidu juhatuse esimees