Kukeseene kuulamise kunst

Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti –, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!

Johannese ilmutus 3:14–19

Hommikul joon ma esimese asjana suure klaasi vett. Vesi peab olema parajalt leige, siis on Püha Vaimu tempel rõõmus ja selle aknad lähevad mõnusalt niiskeks. Aeg-ajalt juhtub aga, et on vaja puhastada haavu. Ka haavapesuvesi peab olema parajalt soe, soovitavalt kehatemperatuuril.

Enamasti mõlgub Ilmutusraamatu lugejal meeles vertikaalne dimensioon ehk inimese ja Jumala vaheline suhe. Laodikeia kogudusele antud sõnum oli rahvale hästi taibatav, kuna jõuka linnakese joogivesi oli sageli leige, sest oma veeallikat polnud ja kaugemalt tulnud vesi jõudis üles soojeneda ning ehk pahakski minna.

Vaimses mõttes tähistab leigus siin inimeste enesega rahulolu ja vaimset loidust. Moraalses mõttes on siis selge vastuseis usule parem kui silmakirjalik leigus. Ateistil ja teistil on ühine asi ajada, armastusest vihkamiseni on teadupärast üks väike samm. Ükskõiksus, leigus on skaala teises otsas.

Skaalad on toredad. Võime teha sellise: kui teed, siis tee, kui ei tee, siis ära tee. Kui ma olen poolikult asja juures, siis ma ei tee nii, nagu võiksin ja suudaksin – või nagu Jumal mind tahab tegemas näha. On hea, kui ma midagi valmis ehitanud olen, et tulemust vaadates saaksin öelda: „Praegu ma paremini veel ei oska, aga kehvemini ka ei tee.“

Paljud meie tegemised ongi poolikud, aga seda enam tuleb siis valida oma võitlusi või tegemist väärivaid tegemisi ning neid mõnu ja täie jõuga teha. Kui ma liiga palju asju teen poolikult, siis paraku teen poolikult ka neid asju, mis kindlasti vajaksid täie rauaga tegemist. Saladus on peidus mitte püüdes kõike hästi teha, vaid enamikust asjadest loobumises. Enda külmaks tegemises selleks, et vajaliku ja olulisega tõepoolest põledes toimetada. Niisiis – olge varmad ütlema „ei“ võimalikult paljudele asjadele selleks, et olulist teha nii hästi kui vähegi võimalik.

Lapsi teha on hästi oluline, poliitikud vähemalt sedasi räägivad. Kui sündimus langeb, siis rahvas hääbub. Jätkuvalt räägime rahvastikupüramiidist, mis kuni aastani 1925 Eestis püramiidikujuline ka välja nägi. Kui ma vaatan seda püramiidi detsiilide kaupa, siis muutub püramiid urnikujuliseks umbes aastal 1975. 

Tänaseks on see urn keskelt järjest jämedam. Aastaks 2050 on püramiid muffinikujuline ning aastaks 2125 on meie rahvastikupüramiid kukeseenekujuline. Kuna me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Pauluse kiri roomlastele 8:28), ei tohiks see meid heidutada. Küll aga tasub hakata järjest tõsisemalt võtma Moosese seaduse seda osa, mis räägib vanemate austamisest.

Loeme, et Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me ei põlgaks mitte oma vanemaid ja isandaid ära, vaid peaksime nad au sees, teeniksime neid, kuuletuksime neile, armastaksime ja hindaksime neid (Väike katekismus), ja see on muidugi hea ja ilus seletus käsule, et sa pead oma isa ja ema austama.

Ometi on selle käsuga kaasas tõotus … et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! (Teine Moosese raamat 20:12) ning neid päevi ei pikendata mitte selle pärast, et me isandaid ja vanemaid ei põlga, vaid pigem selle pärast, et kui meie lapsed näevad, kuidas me kanname hoolt oma vanaks saanud isade ja emade eest, siis on meil lootust, et ka nemad meie eest hoolt kannavad, kui vanad ja väetid oleme. Omas ajas oli see käsk väga eesrindlik sotsiaalprogramm väärikate eest hoole kandmise tõhustamiseks.

Täna kuulub Eesti maailma jõukate riikide hulka. Paraku on aga nii, et vanade inimeste hääl meie tänases Eesti ühiskonnas eriti enam ei kõla. Haiglas ja hooldekodudes teenides või kodukülastusi tehes tõden, et see hääl on vaikne ja mõnikord suisa vaibunud. Peab väga vaikselt olema ja teravalt kuulama, et hääl kohale jõuaks. Muidugi kui ise kohe palju rääkida, Jeesusest ja usust ja kõigest muus tähtsast, siis ei kuulegi neid vaikseid hääli.

Ei kuule ka hääli, kes küsivad eutanaasia järele, sest nad ei näe enam muud väljapääsu oma valudest, vaevadest ja hädast. Kui need meie hulgast, kes täna on selle rahvastikuurni paksemas osas, jäädes vanuselt kuskile 20 ja 60 vahele, võtavad kuidagi poole vinnaga ja poole tähelepanuga – ehk siis leigelt – kuulata neid, kes on tõrjutud või vaigistatud või lihtsalt vanad ja viletsad, siis ega selleski ju tegelikult pole midagi uut ega hirmsat.

Lihtsalt siis ei tasu meil olla väga löödud ja kurvad selle aja saabudes, kui meid endid ei kuulda. Kui meie lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed meid ei kuule, sest neid ei ole kuulama õpetatud. Kukeseene kuulamine on suur kunst.

Allan Kährik

Paistu koguduse õpetaja