Üks Jumal – Isa ja Poeg ja Püha Vaim

Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.

Pauluse kiri efeslastele 4:1–6

Kolmainupüha on püha, mille ees inimene jääb alati natuke vaikseks. Jõulude ajal räägime sündinud Lapsest, suurel reedel ristist ja ülestõusmispühadel tühjast hauast. Aga täna seisame Jumala saladuse ees – üks Jumal – Isa ja Poeg ja Püha Vaim.

Inimene on sajandeid püüdnud seda seletada. On loodud kujundeid, kirjutatud pakse raamatuid ja peetud suuri vaidlusi. Aga lõpuks jääb ikkagi midagi, millele me vastust ei oska leida, midagi, mis käib üle meie mõistuse. Ilmselt peabki jääma, sest kui inimene suudaks Jumala täielikult ära seletada, siis oleks Jumal taandatud inimese mõistuse mõõtudesse.  

Koguja raamatus öeldakse, et inimene ei suuda mõista tööd, mida tehakse päikese all. Elame ajas, kus peaaegu kõigele otsitakse seletust. Mõõdame, arvutame, analüüsime, aga ometi jäävad kõige tähtsamad asjad sageli nähtamatuks. Me ei oska lõpuni seletada armastust. Me ei oska lõpuni seletada elu. Me ei oska lõpuni seletada seda, miks mõni hetk puudutab hinge sügavamalt kui kõik sõnad kokku.

Meenutades enda ordinatsiooni Tallinna piiskoplikus toomkirikus, kus juhtus midagi, mida tol hetkel ehk ei osanud lõpuni mõista. Hetkel, kui meile pandi selga kaasulad ja rist kaela, oli tunne, nagu oleks hetkeks puudutanud taevas maad. Seda kõike on raske sõnadesse panna, tundus, nagu valgus, rahu ja pühalikkus oleks korraga puudutanud. Midagi väga reaalset ja samas seletamatut. Tollest hetkest ongi jäänud see püha müsteerium südamesse, mitte küsimusena, millele vastust otsida, vaid kohaloluna, mis kandis.

Aastate möödudes on see kogemus hakanud ennast tasapisi rohkem avama, mitte selles mõttes, et oskaksin seda nüüd ära seletada, vaid selles, et olen õppinud veidi rohkem tundma Jumalat ennast. Jumala tundmine ei sünni korraga, see kasvab läbi elu. Ordinatsioon ei tee inimest eriliseks ega pühamaks, pigem saab ajaga järjest selgemaks, kui habras ja piiratud inimene ise tegelikult on, ja sellega koos muutub üha kirkamaks teadmine, kui ustav on Jumal.

Johannese evangeeliumis (15:5) ütleb Jeesus: Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Oks ei ela iseendast. Oks ei kanna vilja sellepärast, et ta rohkem pingutab. Ta elab ainult siis, kui on ühenduses viinapuuga. Vaimulik elu ei tähenda mitte ainult tugevust, teadmist ja kindlust, vaid rohkem tähendab see jäämist.

Jäämist Kristusesse ka siis, kui kõik ei ole selge.
Jäämist palvesse ka siis, kui süda ja hing on väsinud.
Jäämist usku ka siis, kui maailm kisub inimest eemale.

Ja just läbi selle puudutab kolmainupüha väga sügavalt meie elu kogudusena. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: … kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.

See kõlab kaunilt, aga me kõik teame, et ühtsus ei ole lihtne. Üks vana kveekerite lugu räägib kahest mehest, kes pidasid tõsist vestlust. Üks ütles teisele: „Vahel arvan, et kogu maailm on täiesti paigast ära, peale minu ja sinu … ja vahel ma imestan sinu üle ka!“

Selles naljas on rohkem tõtt, kui esmapilgul paistab. Inimesena kipume üsna kiiresti arvama, et just meie näeme asju kõige õigemas valguses. Ning mida lähemalt me kedagi teist tundma õpime, seda selgemaks saavad ka nende nõrkused, veidrused ja erinevused. Me kõik oleme erinevad. Meil on erinev taust, iseloom, kasvatus, tundlikkus ja arusaamad. Mõni vihastab kiiresti, mõni solvub kergesti, mõni tahab alati viimast sõna öelda, mõni räägib liiga palju, teine tõmbub vaikides endasse. Ega koguduseski ela koos inglid, vaid lihtsad inimesed oma tugevuste ja haavadega.

Ja just sellepärast kõlavad Pauluse sõnad nii oluliselt: … kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses. Ja ta jätkab: Üks ihu ja üks Vaim … üks Issand, üks usk, üks ristimine. Kolmainu Jumal ise on täiuslik osadus. Isa ja Poeg ja Püha Vaim elavad täielikus armastuse ühtsuses. Ning sellepärast ei saa ka kristlik elu olla ainult „mina ja minu usk“, vaid me kuulume igavesti kokku.

Vahel on meil valik, kas valada tulle bensiini või vett. Kui kuuleme nurinat, kuulujutte või kibedaid sõnu, võime neid edasi kanda ja võimendada, aga võime ka rahu luua, otsida seda, mis ühendab, võime öelda sõna, mis parandab, mitte ei lõhu. Sest maailmas on lõhenemist niigi palju, kirik ei peaks seda juurde tootma.

Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Jääge minu armastusse.“ Kristlik usk ei alga sellest, et inimene mõistab ja lahendab kõik müsteeriumid ära, usk algab ühendusest Kristusega. Kui side Jumalaga katkeb, hakkab hing tasapisi kuivama, inimene võib väliselt hakkama saada, aga sisemuses kaob rahu, rõõm ja elu. Jeesus ütleb: „Minust lahus ei suuda te midagi teha.“ – See ei ole ähvardus, see on tõde. Kõige ilusamad hetked inimese elus sünnivad sageli siis, kui ta kogeb, et ei ole üksi, siis, kui inimene tunneb tänulikkust, andestust või seletamatut rahu.

Kui ma vaatan kevadist õunapuude õitemerd või kuulan enne päikesetõusu esimesi linnuhääli, siis ei pea tekkima soovi kõike lahti seletada. Mõni ilu kaotaks seletades osa oma kaunidusest, pigem peaks inimene lihtsalt seisatama ja tänama. Ja nõnda on ka Jumalaga. Kolmainu Jumalat ei saa lõpuni mõista, aga Teda võib armastada. Teda võib usaldada, Tema sisse võib jääda ning tunnistada sellest, et Jumal on olnud ustavam kui meie ise. Püha Augustinus kirjutas, et „inimese mõistus jääb alati väikseks Jumala suuruse ees“, aga inimese süda võib siiski saada puudutatud Jumala armastusest.

See, mis on jäänud meie südamesse püha müsteeriumina, muutub aastatega vaikseks kindluseks – Kristus ei jäta oma inimesi, Püha Vaim ei väsi juhtimast ja Isa käed hoiavad ka siis, kui meie jõud lõpeb.

See ongi kõige tähtsam. Mitte see, et meil oleks kõik vastused, vaid see, et me jääksime Tema juurde, jääme Temasse, sest Tema on viinapuu, Tema on elu, Tema on armastus ja meie oleme Tema kätes, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.

Aamen.

Ulvar Kullerkupp

Lüganuse, Jõhvi ja Pühajõe koguduse õpetaja