Aeg, mis täidetud palve ja anumisega

Nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna kaugusel. Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.

Apostlite teod 1:12–14

Taevaminemise ja nelipüha vaheline aeg tundub Piiblis olevat vaikne, otsekui midagi ei toimukski. Tegelikult on see aeg kiriku jaoks erakordselt oluline. Toimub Jeesuse järgijate viimane ettevalmistus uueks ajastuks, mis loetud päevade pärast avaneb. Nelipühal täidetakse nad Püha Vaimuga ning Tema lähimatest õpilastest, lihtsatest Galilea meestest saavad Jeesuse tunnistajad Jeruusalemmast alates ilmamaa äärteni.

Milline jüngrite sõnum saab olema, võime lugeda apostel Peetruse nelipühajutlusest (Ap 2:14–41). Ühelt poolt on see terav etteheide Jeesuse ristilöömise pärast, teisalt aga Jumala tõotus pattude andekssaamisest, päästest ja pühitsusest kõigile, kes meelt parandavad. Sõnum, mida apostlid kuulutama hakkavad, on Jumala vastus selle maailma vajadustele.

Siiski polnud see vastus, mida maailm kuulda tahtis. Juudid otsisid tunnustähti, kreeklased aga tarkust (vrd 1Kr 1:18jj). Esimesed tahtsid jumalikku märki sellest, et Jeesus on tõesti Messias, kuid ei tundnud teda ära ühestki tema antud tunnustähest, viimaks isegi „Joona tunnustähest” (Mt 12:39jj). Kreeklased eeldasid, et uus õpetus toonases kreeka-rooma ajaloolises ja kultuurilises kontekstis neid vastutustundlikult kõnetaks ja rikastaks nende mõttemaailma. Kreeklaste oodatud tarkus aga lõppes seal, kus neilt nõuti uskumist imesse – kuulutus Jeesuse ülestõusmisest muutis nende jaoks kõik narruseks (vrd Ap 17:32).

Jüngrid ja nende kaaslased ei korralda eesseisva maailmamisjoni kavandamiseks strateegilisi arutelusid ega lavasta konverentse. Nad ei vaidle isekeskis ega nõua õigust jääda eriarvamusele, vaid suunavad ühiselt oma pilgud üles. Nad palvetavad.

Vaiksena tunduv aeg on täidetud alalise palve ja – nagu algkeelne tekst lisab – anumisega. Me ei tea, milliste sõnadega jüngrid ja Maarja ning teised naised palvetasid, aga võime aimata, lugedes Vana Testamendi psalme.

Samuti võis kõlada palve, mille Issand ise oma jüngritele õpetas. Meieisapalves on öeldud kõik kirikule vajalik nii suures plaanis – Jumala nime pühitsemine, tema riigi tulek, tema tahtmise täitumine – kui ka igapäevaselt: sakramendi leib, mida jagatakse leivamurdmises, võlgade andestamine ja kaitse kurja eest. Nende lihtsate ja napisõnaliste anumiste varal on kirik viinud evangeeliumi maailma ning neis palumistes on öeldud kõik, mida ka meie kristlikuks eluks vajame.

Nagu öeldud, olid kõik püsivalt ühel meelel palvetamas. Esmapilgul võib jääda mulje, et kohal viibib vaid väike hulgake inimesi. Nimepidi on üles loetud apostlid, kelle seast puudub äraandja Juudas ning kelle asemele valitakse peagi Mattias. Samuti Jeesuse ema Maarja ning „naised ja Jeesuse vennad”. Ka nelipüha kujutavate ajalooliste maalide ja ikoonide pildilise eeskuju tõttu võib jääda mulje, et nelipühal täitusid Jumala Vaimuga kaksteist valitud apostlit. Mõnel maalil on nendega koos ka Maarja. Ja ongi kõik.

Tegelikult oli ühiselt palvetamas ligikaudu sada kakskümmend inimest (Ap 1:15), kes ka nelipühapäeval olid kõik koos (Ap 2:1). Seal laskus Vaim iga üksiku peale nende seas, nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli. Arvata võib, et inimlike arutluste tulemusel oleks misjonitööks välja valitud neli või viis olulisemat keelerühma ning alustatud keeleõppega, et aasta pärast kuulutusretkele minna. Jumal pani nad mõne päeva pärast kõnelema saja kahekümnes keeles!

See pole oluline pelgalt kiriku alguse jaoks. See on oluline läbi kiriku ajaloo. Jah, apostlitel oli eriline missioon, aga nemad üksi pole veel kirik. Juba alguses on Vaimuga täitunuid ligi sada kakskümmend. Peetruse jutluse järel pöördub ja ristimises saab Vaimu anni kolm tuhat inimest, kes hakkavad tunnistama Jeesusest. Ristimises on ka meile antud Vaimu and ja kutsutud tunnistama.

Jeesusest tunnistamiseks plaane teha võib, aga palvetama peab. Palugem siis selle pühapäeva psalm 27 sõnadega: „Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? … Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.”

Illimar Toomet

Märjamaa koguduse õpetaja