Koduaed, kus õitsevad sõnajalad

Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.

Pauluse 2. kiri korintlastele 4:16–18

Tänase päeva tekstis annab Paulus korintlastele adresseeritud kirja sõnadega edasi ime, mida Jeesuse jüngrid omal ajal vaevalt oskasid mõista. Alles ülestõusmise sündmuses ja ilmumisajal hakkasid nad mõistma Jeesuse kuulutuse kõikehaaravust, et ainult käegakatsutav ja oma silmaga nähtav ei ole  kaugeltki kõik, mis olemas on. Seepärast on see  tekst justkui üleskutse kõnelda asjadest, mis ei ole nähtavad, sest nähtavatest asjadest, kuidas läheb ja mis teed, jututame ja teeme tuhandeid pilte niikuinii.

Kristuse juures on leida palju enamat, kui me inimestena näha oskame. Me oleme kui lapsed, kes kuulavad vanemate jutust ära vaid selle osa, millest nad aru saavad, muu jäetakse lihtsalt kõrvale kui mõistmatu ja  imelik. Kuid sõna „imelik“ on vana sõna uuenenud sõnast „imeline“. Jah, tuleb siiski tõdeda, et nii mõnedki imelised asjad on päriselt imelikud …

Mulle meeldib sellist taipamise hetke võrrelda sõnajalaõiega, et kuigi ma ise ei ole seda enda käes hoidnud, tean inimesi, kes selle on leidnud. Eesti rahvaluule arhiivis on ilus kirje Tarvastu kihelkonnast: „Jaanipäeva öösel võetud piibliraamat ja valge lina, mintud metsa, otsitud maarjasõnajalg üles, laotatud lina peale ja loetud nii kaua piibliraamatud kuni sõnajalg ära õitseb. Siis võetud õis ja viitud kodu, aga kodu minnes ei tohitud tagasi vaadata. Selle õiega pidada kõik kätte saama, mis aga soovid. Ütle aga soov ja liiguta sõnajalaõit, siis saab kõik sündima.“

Igatsust, et kõik oleks päris ja kõik oleks nii nagu peab ja kõigel oleks tähendus, mis liigutab hinge ja südant ja liigutab meid taevase ja hävimatu poole, polnud võõras ei vanasti ega ole ka praegu.  Seepärast me ei tüdinegi ära, ka siis, kui kohtume raskustega, sest igatsus taevase kodumaa ja igatsus taevase linna järele viib meid edasi.

Ei, see ei tähenda, et siinset nähtavat eiraksime, vaid et see kõik kord lõpeb ja enda lõplikkusega oleme teinud rahu. Augustinus on sõnastanud: „Head kasutavad maailma, et Jumalat maitsta (võiks tõlkida ka – kogeda, sõprust pidada, tarvilikuks pidada), kurjad aga vastupidi, et maailma maitsta (võib ka: nautida, maiustada), tahavad Jumalat kasutada.“ 

Kui palverändur armub oma teekonnal vankritesse ja laevadesse, võib siht silme eest kaduma minna. Oluline ongi taibata, mis on mööduv, mis hinnaline, mis rämps, mis möödumatu, mis jääv, nähtav ja mis nähtamatu, me oleme küll siin maailmas, kuid pole sellest maailmast.  Johannese evangeeliumis Jeesuse palves kõlab justkui sõnajalaõie ilu kandev palveosa „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Johannese evangeelium 17:11).

Kristuse lunastuse teravik ei ole suunatud lihtsalt niisama ümmarguse maailma poole, vaid sinusse ja minusse. Me tunneme Tema ära, sest Ta jääb meie juurde ja on kesk meie seas, hinge puudutavalt palves, armukuulutuses ja pühakirja lugemises ning armulauas toimub see läbi sõna olemusse tungivalt imelisena nii leivas kui karikas. 

„Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama“ (Johannese evangeelium 14:19). Siia ongi peidetud Jeesuse rõõmusõnumi ime tähendus. Nähtav ja nähtamatu, surelik ja igavene, maine ja jumalik – läbi selle saab iga inimene Jumalas oma elule, tunnetele, kannatusele, armastusele, tööle, kõigele koha ja tähenduse.

Sest „Mina elan ja ka teie peate elama”. Meie olemasolu ongi võrreldav vaid suhtes Jumalaga. Pärast Kristuse ülestõusmist ja võitu surma üle polegi kohta, mis poleks Jumala juures, polegi elu, mis poleks igavene elu. Kuid justkui lapse kombel kiires maailmas tihtipeale ise sündmuste keskel olles ei oska näha nende tegelikke tähendusi ja imelisus tundub tavalisena, nii et võib isegi märkamatuks jääda.

Kui palju me mõtleme imedele, mis on nii tavalised: nägemine, maitsmine, kuulmine, tundmine jne. Kui palju tärkab meis tänu igapäevases leivas, kodus, töös, perekonnas, koguduses. See pühapäev kutsubki meelde tuletama ja uuesti läbi mõtlema kõike, mis toimunud, et kas me tõesti ei näe ega tunne ära kõige selle taga olevat Jumala imet. Ja ennäe, kõige selle taga on palju enam kui lihtsalt lugu ja tegu, vaid kõigeväeline Looja ja Hoidja ise.

Nii ka kogemus Kristusest vajab ikka ja jälle uude päeva tõlkimist  ja sõnastamist, siis piisab ka ühest jumalikust hetkest, et täita kogu elu, tunnistades „Ma usun ja ma tean – Jeesus on Issand, nii oli, on ja jääb!“.

Ka Juhan Viiding on leidnud sõnajalaõie: „Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.“

Ja kodutunne juhatabki meid taevase kodu poole …

Aamen.

Arho Tuhkru

Tallinna toomkoguduse õpetaja