Vaid Jumal saab kutsuda ametisse

Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel:  hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.

Peetruse esimene kiri 5:1–4

Ülestõusmisaja 3. pühapäeva epistel on suunatud koguduse karjastele. See on üks tekstidest, mis kõlab piiskopiks pühitsemisel, ülemkarjaseks või esikarjaseks seadmisel. Karjaseid kutsutakse siin üles hoidma Jumala karja Jumala meele järgi, andunult, olles karjale eeskujuks. (Peetruse esimene kiri 5:2–3)

Kuid Peetruse kirja üleskutse on tegelikult rakendatav kõikidele elualadele. Lisaks vaimulikele sobib seda lugeda arstidele, õdedele ja hooldajatele, kooli- ja lasteaiaõpetajatele, politseinikele ja päästjatele, põllumeestele ja riigimeestele.

Ma olen kindel, et kellelegi ei ole võõrad arstide ja õpetajate toimetulekuraskused, heade asjatundjate lahkumine teistesse ametitesse või välismaale. Sest vastutus ning vastutasu ei ole tasakaalus. Paljud lahkuvad sellepärast. Kuid nende kõrval on hulk usinaid ja pühendunud inimesi, kes ei hooli raskustest ja riskidest.

Mis on see, mis sunnib inimesi aastaid õppima ja praktikal olema teadmises, et amet toob kaasa vaid muresid ning ebakindlust? Mis sunnib inimesi kannatama koos teistega, mis sunnib neid seadma ohtu oma elu, et kaitsta „lambaid”?

Kas võiks see olla vaimustus? Vaimustus kindlasti, vähemalt esialgu. Kuid vaimustus kustub, kui uudsus kaob ja saabub „hall argipäev”. Vaimustuse katsuvad läbi esimesed tõsised raskused ja väljakutsed.

Minu jaoks jääb alati kõnekaks Peetrus, kes tõotas jääda Jeesusele ustavaks surmani. Õhkkond oli ootusärev, kõik lootsid, et Jeesus on oodatud Messias. Kõik lootsid, et Jumal sekkub lõpuks ja päästab Iisraeli. Kuid Jeesus vastab talle: Täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära. (Matteuse evangeelium 26:34) Vaimustus ei suuda kanda inimest kuigi pikalt.

Mis on siis see, mis paneb inimese iseennast unustama? Nimetasin ennist, et Peetruse kirja üleskutse puudutab lõpuks kõiki koguduseliikmeid, kõiki inimesi. Mis annab talle jõudu? Või mis annab jõudu inimesele, et ta suudab aastakümneid teha tööd, mida väärikalt ei hinnata, mis on ohtlik? Tänu millele trotsib politseinik kurjategija kuuli ja tuletõrjuja leeke? Tänu millele töötab arst nõrkemiseni ning vaimulik paneb vastu ka kõige karmimale külmale?

Olen kindel – see on kutsumus. Õpetaja või arsti või politseiniku või vaimuliku või koguduseliikme kutsumus. Ning kutsumus on kaugelt enam kui amet või töökoht. Ametit saab õppida, töökohta saab omandada, kuid vaid Jumal saab kutsuda. Seda erinevust iseloomustavadki tabavalt Jeesuse sõnad karjasest ning palgalisest (Johannese evangeelium 10:11–13). Ülesanded on neil võrdsed – hoida lambaid –, kuid laad on erinev.

Erinevust toob hästi välja ka eesti keel. Me võime rääkida ametist, rääkida töölkäimisest või töötamisest, kuid nende mõistete kõrval ka elukutsest. See on rohkem kui amet või töökoht, keegi on siia ilma sündinud just selleks, mis on tema elukutse, elu kutse.

Vaimulike kohta öeldakse, et nad on kutsutud ja seatud. Kuid see kehtib kõikide kohta. Kus keegi tunneb end kõige kiuste hästi, kus ta tegevus õnnestub, seal on tema õige koht ja kutsumus. Oma kutsumusele vastates ei hooli inimene raskustest, ei hooli tingimustest ega tunnustusest, ta ei hooli võib-olla iseendastki, et teha oma tööd võimalikult hästi.

Meie kirikus räägitakse teenimatult vähe Pühast Vaimust, kuid just tema innustab inimesi. Vahel öeldakse kellegi kohta, et ta on andekas. Nii rääkides viidatakse Pühale Vaimule ja tema andidele. Apostel Paulus loetleb mõningaid neist oma kirjades: prohvetliku kuulutamise and, teenimine, õpetamine, hingehoidja, jagaja, juhataja, hoolekandja jne (Pauluse kiri roomlastele 12:6–8).

Meie inimesed on sageli tagasihoidlikud, nad pigem alahindavad ennast kui ülehindavad. Kuid ma soovin, et igaüks leiaks oma kutsumuse – olgu koguduses, olgu väljaspool. Soovin, et Püha Vaim näitaks igaühele koha, kus me kõik võime väärika rõõmuga teenida Jumalat.

Hea karjase pühapäev räägib kutsumusest. Kutsumus on rohkem kui töö või amet, seda iseloomustavad Jeesuse sõnad karjase ja palgalise erinevusest. Üks seab eesmärgiks lammaste turvalisuse, teine vaid iseenda oma. Seda erinevust iseloomustavad ka Peetruse kirja sõnad kogudusevanematele. Sest kutsumus tähendab elu, kutsumus haarab inimese täielikult endasse.

Nii me võimegi laulda:

Joel Siim

Tallinna toomkoguduse abiõpetaja