Surm on võidetud. Meil on uus võimalus

Seda nähes hakkas Peetrus rahvale kõnelema: „Iisraeli mehed, miks te imestate selle üle või miks te ainiti vahite meid, otsekui meie oleksime oma erilise väe või jumalakartlikkusega selle mehe pannud kõndima? Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, meie isade Jumal, on kirgastanud oma sulase Jeesuse, kelle teie olete reetnud ja ära salanud Pilaatuse palge ees, kui see oli otsustanud tema vabaks lasta. Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas. Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie. Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all. Ja nüüd, vennad, ma tean, et te olete seda teinud teadmatusest just nagu teie ülemadki. Jumal on aga sel kombel täide saatnud kõigi oma prohvetite suu kaudu ennustatu, et tema Võitu peab kannatama. Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse.

Apostlite teod 3:12–20

Tähistasime just äsja kristliku kiriku kõige olulisemat sündmust – ülestõusmispühi. Hauakamber, kuhu Joosep Arimaatiast ristilt võetud Jeesuse paigutas, osutus tühjaks ja peagi kohtusid lisaks Jeesust Galileast Kolgatale ja sealt hauakambrini saatnud naistele ülestõusnud Issandaga ka tema jüngrid. Kõik ülestõusmissündmusega seoses toimunu muutis nii Jeesuse järgijate elu siis kui ka meie kõikide elu praegu.

Kristuse ülestõusmisega on Jumal läinud oma tänini kestvas loomises uuele tasandile – surm kui kaduvuse võrdkuju on võidetud. Ka meile kõigile on antud hoopis uus võimalus, meidki on äratatud uuele elule. Mitte ainult surmaga surmatud surm ei ole saanud nüüd meie jaoks uue tähenduse, vaid juba nüüd ja praegu on meie jaoks loodud uus elu.

Me tähistame ülestõusmispühi ajal, mil kogu loodus ärkab uuele elule. Igal kevadel tunneme rõõmu Jumala loomingust ning meid ümbritsevas ülestõusmises peituv sõnum annab igale maisele rändurile uut jõudu. Meid alati ümbritsev Jumala-Looja loodu peidab endas tohutuid üllatusi, saladusi, kauneid elamusi ja rõõme.

Tunneme rõõmu esimestest kevadlilledest, linnulaulust, puhkevatest pungadest. Kõige selle kaudu on meid üllatanud ja rõõmustanud Looja ise, kuid see ei tohi meie paratamatult piiratud kujutluses tõrjuda tagaplaanile tõelist rõõmusõnumit Jeesuse, meie Lunastaja ülestõusmisest, mis on meieni jõudnud Jeesuse läkitatute ja pühakirja kaudu.

Kõigest ülestõusmisega toimunust kuulutab Peetrus juutidele, kes ei tundnud Jeesuses ära Jumala läkitatud maailma Päästjat. Paljud inimesed märkasid vaid imetegusid, mis sündisid Jeesuse ja tema jüngrite läbi, kuid käsuõpetuse külge klammerdudes ei mõistnud nad Jumala plaani – armunõu – ega uskunud Jeesusesse kui ilmamaa valitsejaks võitusse – Messiasse, Kristusesse.

Ka tänasel päeval pole midagi muutunud. Suurem osa inimestest ei mõista, mida Jeesus tegi kõigi heaks. Sageli mõeldakse temast vaid kui ühest vanast kulunud legendist või nähakse teda kui ühte paljude tarkuseõpetajate seast. Aga Jeesuse jüngrid, kes algul hirmunult laiali jooksid – neid muutis isiklik taaskohtumine ülestõusnud Issandaga julgeteks Jeesuse järgijateks ning rõõmusõnumi kuulutajateks.

Usu läbi on meilegi antud mõista sõnumit Jeesusest Kristusest, kes tegutseb temasse uskujate läbi. Kristlastena oleme kõik tema tunnistajad. Ilma Jeesuse ülestõusmiseta poleks ka evangeelset kristlikku kirikut. Ilma Kristuseta ei oleks kirik hoopiski see, mis ta praegu on ja mida ta meile, kõigile kristlastele, tähendab.

Juudid nägid selles loos vaid ühte jüngrite poolt sooritatud imetegu, mitte Jumala kõikehaaravat plaani. Ühest Jeesuse tunnistaja sõnast piisas, et jalutu mehe usk Jeesusesse muutis täielikult tema olukorra – muutis ta tegusaks inimeseks, kelle toimetulek ei olenenud enam Jeesuse põlgajate almustest. Usk taeva kuningasse aitas teda ka maistes muredes.

Inimestena vaatame aga sageli Jumala tegutsemisele ja tema asjadele hoopis teisest vaatenurgast. Me näeme ja mõtleme kõigest vaid oma tasandilt, mis ongi väga inimlik. Sageli mõtleme eelkõige oma argistele vajadustele ning seame ainelised hüved ja ihulise heaolu esikohale, selmet juhinduda vaimsetest ning vaimulikest vajadustest, mille rahuldamatust alati ei adugi, püüdes seda korvata üha uute asjade, nutividinate ja meelelahutuslike naudingutega.

Me ei mõista, et Jeesus on oma lunastava teoga muutnud kõik. Jeesuse ristisurma läbi võime kõik osa saada Jumala suurimast armastusteost. Me ei pea tundma enam hirmu, vaid nüüd on meil uus lootus, nii nagu öeldakse meile nädala juhtsalmis, esimese Peetruse kirja 1. peatüki 3. salmis, et läbi Jeesuse Kristuse ülestõusmise surnuist on meidki uuesti sünnitatud elavaks lootuseks. See on rõõmusõnum Jeesusest, mida tema läkitatud Peetrus meilegi kuulutab – et Jumala plaan võiks ka meie kõigi elus täide minna, et me otsiksime osadust Issanda ja kaaskristlastega ning usaldaksime Jumala Sõna.

Sõnum elavast Issandast, kes sureb suurel reedel kannatusterohket surma, liigutab ja muudab jätkuvalt inimeste südameid. Jeesus vaatab meie kõikide peale läbi risti. Tema läbi muutuvad meie eksimused ja puudused teinekord hoopis meie tugevusteks, sest Issand võib ka meie inimlikest vigadest teha jumalariigi teenimiseks vajalikud voorused. Jeesus on kõik kõiges.

Tema tahab meid juhtida meie teedel ning juhatada kord ka igavesse ellu. „Sina juhid minu elu,” on kord Jumalale mõeldes öelnud ja kirjutanud õpetaja Laine-Reseda Villenthal. Olgem siis kindlad usus, püsivad palves ja toimekad teenimises selles Jumala loodud maailmas igal meile kingitud Issanda päeval. Aamen.

Lea Jants

Nissi koguduse õpetaja