Kas religioon ja teadus otsivad tõde või seda, mis on usaldusväärne ja toimiv?

Kui inimene midagi usub, otsib ta tõde. Tuginedes kindlale filosoofiale, teadusharule või religioonile tunneb ta end lõpuks ometi nähtuna ning, mis peamine, leiab meelepärase seletuse nii inimeseks olemisele kui ka kogu maailma seaduspärasusele. Tõde on selleks hetkeks praktiliselt käega katsutav, nii vähemalt inimese puhul, kelle veendumusi enam kõigutada ei saa.

Sest religioon ei ole üksnes pühakiri, kus otsitav tõde sõna kaudu kirjas on. Religioon kui tervik on rikkalike traditsioonide, kommete, mõttelaadide, mis võivad tugineda sellele pühakirjale, kohtumispaik.

Kui aga läheneda religioonile oluliselt laiemal tasandil, vaadeldes selle rolli tänapäeva ühiskonnas, on märgata, kuidas fookus otsitavale tõele näib justkui hajuvat. Mõnel juhul on see tõde juba niivõrd vaikne ja kohati kuidagi kauge, et selle adumiseks tuleb taasavastada religiooni algsed põhiideed, minna süvitsi selle juurtesse. 

Et selgitada välja teaduse või mõne religiooni tegelik siht, tuleb just sedasi teha – ajas tagasi minna. Aasta oli 632, kui prohvet Muhammad, maailma teise suurima religiooni alusepanija, Mediinas suri. Temalt tulenenud pärand aga säilib siiamaani meie mitmetahulises maailmas, tema ilmutustel tuginev pühakiri kõnetamas miljardeid. Kui aga jälgida seda 1400 aasta eest tegutsenud prohvetit, kes läbi üleloomuliku vaimu tõele lähemale pürgis, ei peegeldu kõik talle ilmutatud elutarkused tänapäeva idamaade ühiskonnas nii ehedalt, kui lääne inimene arvata võiks.

Ning samamoodi ei peegeldunud need hästi ka 7. sajandil Muhammadi surmajärgses kalifaadis, islamiriigis. Sest religioon ei ole üksnes pühakiri, kus otsitav tõde sõna kaudu kirjas on. Religioon kui tervik on rikkalike traditsioonide, kommete, mõttelaadide, mis võivad tugineda sellele pühakirjale, kohtumispaik. See tähendab aga, et kaasatud on lugematu arv väliseid tegureid: inimesi, kes läbi oma vaatevinkli selle kujunemist mõjutavad. Lõpuks võib jääda algne tõde näiteks massi mõjutamise ja eneseõigustuse varju – täpselt nii palju loeb see, kuidas usule lähenetakse.

Aastaks 680 oli tolle islamiriigi võimude poolt tapetud prohvet Muhammadi omaenda lapselaps Husayn ibn Ali, kes võimul olevaid ei tunnistanud. Religioon ei olnud enam vaid viis inimestel prohveti kuulutatud tõeni jõuda, sellest oli saanud poliitiline relv, mis püüdis äärmuslike võtetega ühiskonda kindlas raamistikus hoida. Seega võib öelda, et rõhk sotsiaalsele toimivusele kaalus sel puhul üles religiooni algselt otsitud põhitõed, ning see pole ka tänapäeval kuhugi kadunud.

Sel juhul otsis religioon nii tõde kui ka selle läbi inimestevahelist usaldust ja kollektiivset toimivust.

Ei saa aga välistada, et Muhammadil oli algusest peale eesmärk otsida oma kodukohale puhtalt püsivust ja tasakaalu. Mekat juhtivad kuraišid olid saavutanud kauplemises enneolematu edu, mistõttu tõusis rahaline väärtus kõrgemale kohale kui kogukondlik ühtehoidmine, mida rõhutas tol ajal levinud traditsiooniline polüteistlik usund. Seetõttu võib oletada, et islami religiooni üks sihte oli ka taasäratada inimestes võrdsuse mõiste, proovides ühiskonda uute võtete abil ergutada ning talitseda. Sel juhul otsis religioon nii tõde kui ka selle läbi inimestevahelist usaldust ja kollektiivset toimivust.

Teadusega on paraku aga lood teisiti. Selle ratsionaalsusel põhinev hoiak, kontrollitavad tulemused, faktipõhine olemus viitavad kõik sellele, et nõutakse igal juhul kõige tõesemat tõde. Ometi on aga Tarmo Soomere, eesti mereteadlane ja matemaatik, tunnistanud, et ka teadusel võivad sihtmärgid lahkneda.  Sirbi artiklis „Teadus usupõhjatus ühiskonnas” väidab ta järgmiselt: „Paljudes maailma osades ja ka Eestis ei ole teadus enam peaaegu üldse fokuseeritud tõe otsimisele, jättes selle funktsiooni suuresti vaeslapseks. Teadus on järjest rohkem võitlus teiste teadlastega grandi (järgmise teadusraha) saamise pärast.”

Ta kõrvutab edasi tõe väärtust võidetud raha hulgaga … Miski jääb mind siinkohal aga vaevama. Otsitakse tõde, mis on tõestatav, samamoodi nagu religioon otsib mingil määral tõde, mis on tunnetatav. Teatud kujul peitub see mõlemas, kas siis nt loodusseaduste või eetika läbi – inimest on ta ju kuidagi suutnud puudutada.  Kui aga mõlemad otsivad kõige fundamentaalsemat maailmaseletust, samal ajal olles ka muidugi omavahel vaenujalal, siis äkki oleks õigem küsida, mille nimel seda tõde otsitakse.

Inimene leiab oma väärtuse, oma mõtte, ning see ongi peamine, mida religioonist või teadusest võtta.

On see enesetõestuse arvelt?  Mingisuguse vau-efekti saavutamiseks? Või õiguse leidmiseks? Siinkohal on muidugi igale eestlasele ju teada tõe ja õiguse paratamatu vastuolu. Või on see tõde äkki lihtsalt midagi, mis on inimesest nii palju suurem, et ka killuke sellest on temale puht lohutuseks, südamerahuks?

„Lõppude lõpuks – mina ei tea, milleks minusugust Jumalale vaja on. Usk on selle pöörase võimaluse uskumine, et on.” Nii kõlavad Toomas Pauli sõnad. Inimene leiab oma väärtuse, oma mõtte, ning see ongi peamine, mida religioonist või teadusest võtta. Individuaaltasandil tundub see imelihtne. Ja kuna iga religioon või teadusharu on sellelt tasandilt alguse saanud, oli ka siis see otsitud ja leitud tõde midagi ülimalt puhast ja siirast.

Usaldusväärsuse ja toimivuse aspekt lisandus hiljem, kui see nn tõde hakkas võtma juba laiahaardelisemat kuju. Sellest kasvab välja sügav religioon või teadus, mis aga ilma usalduseta ja toimivuseta kaugele ei jõuaks, sest just need omadused ja tõde üksteist täiendavatki. Ilma tõeta oleks miski usaldusväärne ja toimiv ühiskonnas ainuüksi korralduslik süsteem, usalduse ja toimivuse puudumisel oleks tõde aga kättesaamatu püha.

Lilian Elisabeth Kaurit

Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilane

Kasutatud allikad:

Karen Armstrong. „Jumala ajalugu”

Tarmo Soomere. „Teadus usupõhjatus ühiskonnas“ https://www.sirp.ee/teadus-usupohjatus-uhiskonnas/

Toomas Paul. „Kõige eest tänan ikka Sind”