Juhid ja iidolid – teenitud usaldus või pime usk

(Kõne usundiõpetuse olümpiaadil 2026)

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number:  /

Rebeka Tõkman. Foto: Anu Põldsam

Inimeste seas on alati olnud juhid – inimesed, kelle poole vaadatakse n-ö alt üles. Ka religioonides on maagid, targad, preestrid, pühakud, kellesse on enamasti suhtutud usaldusega, kuna nad teenivad kõrgemaid vägesid, kuid kas see usaldus nende inimeste vastu peaks olema „pime”? Mis üldse on pime usk?

Pime usk on kriitikavaba usk ideesse, isikusse või Jumalasse, mis püsib ka vastupidiste tõendite olemasolul – kedagi või midagi nähakse kui veatut, perfektset. Religioonis on sageli taoline usk olulisel kohal, kuna käsitletakse inimliku mõistusega seletamatuid nähtusi.

Ka religioonides on maagid, targad, preestrid, pühakud, kellesse on enamasti suhtutud usaldusega, kuna nad teenivad kõrgemaid vägesid, kuid kas see usaldus nende inimeste vastu peaks olema „pime”?

Islami filosoof Al-Ghazali on öelnud, et „Jumala äraarvamatuid otsuseid ei saa kaaluda mõistuse kaaludega”. Selle järgi on Jumal inimesest kõrgem ja meile seega seletamatu. Ka budism tunnistab, et universum on lõpmatu, inimteadvus seevastu lõplik ja piiratud ning seega ei saa kõiksuse kohta käivaid väiteid inimlikesse loogilistesse raamidesse panna. Seega mingis mõttes religioon eeldab pimedat usku.

Kuid kui kõrgema väe ja inimese vahel on teine inimene? Kas võib „pimesi” usaldada ka teda? Mina arvan, et ei või. Miks? Kas inimene on täiuslik? Eksimatu? Erapooletu? Vaba iseenese kehast, näiteks tema otsuseid mõjutavast peavalust? Ei ole.

Lühidalt – erinevalt täiuslikkuseni idealiseeritud Jumalast – rääkides monoteismi positsioonilt, mitte näiteks üsnagi riukalikest antiikmütoloogia jumalatest (näiteks seoses Zeusi ja Heraga), on inimesed ekslikud, mõjutatavad oma isiklikest, sageli hetke soovidest või võimuihast, mistõttu võivad nad teiste siirast usku ära kasutada.

Religioon saab pakkuda inimesele kuulumistunnet ja elule tähendust. Kuid kui religioonis on Jumala sõna vahendav inimene, tuleks temasse suhtuda ettevaatlikkusega, ükskõik kui kõrget eesmärki ta hetkel teenib.

Psühholoogia näitab, et inimesel on ka enamasti kalduvus järgida võimupositsioonil olevat isikut, isegi kui see kedagi teist kahjustada võib. Toome näiteks 1963. aasta Milgrami eksperimendi, mis uuris inimeste alluvust autoriteedile. 65% osalejatest olid valmis andma autoriteedi käsul teisele inimesele eluohtliku elektrišoki. Kuid kaasaegseid näiteid võime tuua ka igapäevaelust, kasvõi noortekampadest või massimeedia abil sündinud suunamudijate kultustest.

Ka ajaloos võib leida hulgaliselt näiteid pimedast usaldusest inimese vastu, mis on viinud tragöödiani. Kasvõi 80ndatel Ameerikas tegutsenud Inimeste Templi kultus, mille liidri Jim Jonesi manipulatsiooni tõttu sooritas üle 900 inimese enesetapu. Jones tahtis olla oma järgijate kõikvõimas juht ja iidol ning tema võimuiha viis ta järgijad surma.

Aga ma ei taha väita, et usaldus ja religioon kindlasti halb oleks. Uuringud 26 riigis näitavad, et religioon ja usk võib suurendada inimese õnnetunnet. Austraalias ütleb 45% usklikest, et nad on väga õnnelikud, mitteusklikest väidab seda 33%. Religioon saab pakkuda inimesele kuuluvustunnet ja elule tähendust. Kuid kui religioonis on Jumala sõna vahendav inimene, tuleks temasse suhtuda ettevaatlikkusega, ükskõik kui kõrget eesmärki ta hetkel teenib.

Inimesed peaksid usalduse välja teenima tegude, aususe ja järjepidevuse kaudu. Religioosne juht peaks olema sillaks jumaliku sõnumi ja teiste isikute vahel ning temast endast ei tohiks saada usu lõppeesmärk. Juht peaks teenima inimest, mitte vastupidi.

Näiteid teenitud usalduse kohta leidub mitmeid, nagu ema Teresa, kes võitis inimeste usalduse oma tegudega – aastakümneid kestnud tööga vaeste ja haigete aitamisel üle kogu maailma. Ta uskus, et inimene peaks õppima andma, eriti nendele, kellel midagi ei ole. Ka religioonist väljaspool teenitakse usaldus tegude kaudu – näiteks arstid ja õpetajad, keda usaldatakse nende aastatepikkuse õppimise, õpetamise ja inimeste aitamise pärast.

Inimesed peaksid usalduse välja teenima tegude, aususe ja järjepidevuse kaudu. Religioosne juht peaks olema sillaks jumaliku sõnumi ja teiste isikute vahel ning temast endast ei tohiks saada usu lõppeesmärk.

Kokkuvõttes peaksid juhid teenima inimeste usalduse välja heade, inimkonnale kasulike tegude kaudu. Kuid oma inimlikkuse tõttu ei ole nad veatud ja seetõttu on vaja nende suhtes säilitada kriitiline meel ja neid ei peaks tõstma iidoli staatusesse. Inimese sügavam „pime usk” peaks olema suunatud kõrgemale – Jumala või jumalate poole, sest just see usk pakub inimesele tuge siis, kui maisest ilmast abi ei ole.

Rebeka Tõkman

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilane

Kasutatud kirjandus

Jaga