Kirikus tahaks rahu

Anthony de Mello kirjutab, et vene õigeusu kiriku viimasel suurel sinodil vaid pisut enne revolutsiooni olevat vaimulikud kakelnud vaimulike rõivaste liturgiliste värvide üle. Nad ei märganud või ei tahtnud märgata, millise kuristiku servale oli nende maa ja rahvas jõudnud. Pärast seda tulid Venemaal võimule need, kes alustasid selle maa ja rahva ja ka kiriku süsteemset hävitamist. Hävitati kirikuid, vaimulikke, kindlasti ka eri värvi liturgilisi rõivaid.

Hetkel on väikeses EELKs pisut ärevad ajad. Osalt kindlasti ka seetõttu, et Valga praostkonna viimasel sinodil väljendati peaaegu üksmeelset soovi säilitada meie kirikutes vana jumalateenistuse kord.

Loomulikult on tõsi see, et EELKs on viimasel ajal vastu võetud eri tasanditel mitmeid otsuseid, mida täites peaks olema juba täna kõigis meie kirikutes läbi viidud liturgiline uuendus ehk jumalateenistuse korra ühtlustamine. Tundub, et see ei lähe valutult. Ega minagi pole aru saanud, miks peaks töötavaid asju välja vahetama uute vastu.

Paljudes meie kirikutes on jumalateenistustel vaid pisut vanu inimesi ja ega neid inimesi siis seepärast seal vähe ole, et meil vanades kirikutes vana kord on, ning ega see uus kord inimeste arvu suurenda. Pigem võivad mõned senised olijad eemale jääda. Ma ei tea EELKs ühtegi kogudust, kus on üle mindud ühtsele, uuendatud liturgiale ja kus on seejärel kogudus kasvama hakanud. Tean aga mitmeid vana korra juurde jäänud kogudusi, mis vaikselt aina kasvavad.

Loomulikult võib need vanas ja tuttavas kinni olevad vaimulikud uute, uuendusmeelsemate ja palju targemate vastu välja vahetada. On juba kõlanud see, et osad kaua kirikut teeninud vanad vaimulikud on lihtsalt laisad, tiksuvad veel vaid vanaviisi edasi ja takistavad kogudustel uuendusi sisse viimast, aga ma ei näe väga palju neid noori ja uuendusmeelseid, säravaid peale tulemas ning ega enamikul kogudustel neile äraelamist võimaldavat palkagi maksta ole.

Olen kogudustes, mida teenin, liturgilisest uuendusest (ühtlustatud kolmevariandilisest korrast) kolm lihtsamat asja kasutusele võtnud. Sellised, millega kogudustel lihtne kaasa tulla. Rohkemaks pole leidnud vajadust. Loomulikult olen nendel teemadel ka oma teenitavates väikestes kogudustes n-ö püsikirikulistega korduvalt kõnelenud ja pole uuendusmeelseid nende hulgas seni kohanud.

Paljud ütlevad, et see hulluv maailm sunnib meid pidevalt muutustele, ümberõppele – miks peaks seda tegema ka kirikus? Seal tahaks rahu, mitte tunda end mitteoskajana, rumalana, läbikukkujana.

Küllap on väheneva liikmeskonnaga EELK-l aeg pisut pikemalt rahulikult sisse ja välja hingata ja mitte otsida omade hulgast vaenlasi, keda tuleb ähvardada, korrale kutsuda, kahtlustada mingis vandenõus. Kirikus ei pea asjad ja eriti muutused tormates tulema, vahel on ka nii, et kui on mingite otsusteni jõutud ja selgub, et nende elluviimine pole lihtne, on mõistlik veel aega võtta, omavahel rääkida.

Mõned kuud tagasi sundis Microsoft mind oma vanast heast arvutist loobuma. Tulid hoiatused, et peagi ei toetata enam selles arvutis olevat hädavajalike uuendustega jne. Eks ma siis vahetasin arvuti välja. Võtsin Apple’i oma ja nüüd ma selle uue süsteemiga muudkui maadlen, teen aina vigu, aeg-ajalt ka vihastan enda peale. Ma ei taha, et inimesed kirikutes jumalateenistustel end sama räbalalt tunneksid. Nad ei tule ju sinna inimkatsetele.

Eile teatati mulle aga siseministeeriumist, et Apple’i arvutiga pole mul võimalik rahvastikuregistrisse pääseda. Sinna siis teiste poolt mulle peale sunnitud uuendusmeelsus mind viis. Ma ei saa kodus enam abielude registreerimist ette valmistada, sest ministeerium pole piisavalt uuendusmeelne. Nii ma siin vana ja uue vahel kõigun ja tuleb meelde mu isa lause: „Kõike ei saa!”

Aga selles olen ma ka kindel, et erinevatel teemadel arutelud kirikus on vajalikud, kuid kurjaks ei tohiks nendes aruteludes minna.

Pax et bonum! Rahu ja headust!

Jaan Tammsalu