Millist religiooni võib riik usaldada? Millist riiki võiks religioon usaldada?

Käesolev tekst käsitleb küsimust, millist religiooni võib riik usaldada ning millist riiki võiks religioon usaldada. Alustame siis kahest peamisest väitest ning uurime neid lähemalt läbi kolme näite. Esiteks, riik võib usaldada paindlikku religiooni. Mida ma selle all mõtlen? Paindlik religioon on religioon, mis suudab taluda teisi enda kõrval, mis ei nõua endale monopoli riigis toimuva usuelu üle ning suudab olla paindlik ja tolereerida ka lahkarvamusi.

Laïcité seadused ja nende tõlgendused on niivõrd palju ajas muutunud, et praeguseks tähendab see mõnes mõttes juba ühiskonna ja kiriku lahusolu.

Teiseks, religioon võib usaldada stabiilset riiki. Mida ma selle all mõtlen? Stabiilne riik on riik, mis ei muuda oma seadusi järsult ja tagab turvalise keskkonna, kus usuelu saab rahus toimida, ilma liigse sekkumiseta.

Järgnevalt vaatame kolme näidet, milleks on Prantsusmaa, India ja Iisrael.

Esiteks, Prantsusmaa. Nagu frankofiil Rachel Donadio on 2021. aastal kirjutanud, on prantslaste jaoks laïcité idee niivõrd tähtis, et see võiks lausa olla vabaduse, võrdsuse ja vendluse kõrval. Laïcité idee on idee usulahususest ehk algselt tähendas see riigi ja kiriku lahusolu ning sai sellel kujul seadustesse kirja 1905. aastal. Kuid nagu ajaloolane Jasper Doomen 2022. aastal kirjutas, on laïcité seadused ja nende tõlgendused niivõrd palju ajas muutunud, et praeguseks tähendab see mõnes mõttes juba ühiskonna ja kiriku lahusolu.

Ja kõik see on viinud sinnamaani, et inimõiguste organisatsioon Amnesty International andis 2023. aastal välja memo, kus tõi välja, et Prantsusmaa laïcité seadused piiravad liialt vähemuste õigusi. Üks laïcité põhimõtte tuntumaid rakendusi on piirangud silmatorkavate usuliste sümbolite kandmisele avalikes institutsioonides. Näiteks puudutab see kristlaste suuri riste, juutide kipasid ning mosleminaiste pearätte.

Moslemeid on need keelud mõjutanud kohati ebaproportsionaalselt, mille tõigi välja Amnesty International. Siin me näeme olukorda, kus riik ei ole stabiilne, muudab seadusi järsult, seda siis mõne rühma ebaproportsionaalseks kahjuks.

Toimunud on lausa riigi kaaperdamine hindu natsionalismi ideoloogia poolt, mis propageerib riigiusuna ja ainsa võimaliku usuna hinduismi.

Liigume edasi India juurde, mis on alati olnud ametlikult ilmalik riik, kus ei ole seadustes kirjas ühtegi riigireligiooni, kuid kahjuks on praeguse peaministri Narendra Modi ja tema partei tegutsemine viinud sinnamaani, et politoloog Amit Singh kirjutas 2024. aastal, et toimunud on lausa riigi kaaperdamine hindu natsionalismi ideoloogia poolt, mis propageerib riigiusuna ja ainsa võimaliku usuna hinduismi.

Üks selle kõige selgemaid avaldumisviise on 2019. aasta pagulasseaduse muudatus, mis andis enamusele usulise diskrimineerimise eest põgenevatele pagulastele, näiteks kristlastele, budistidele ja peaaegu kõigile teistele usulahkudele, võimaluse saada kiirendatud korras kodakondsus, kuid ei andnud sedasama õigust moslemitele. Moslemitevastane vägivald on kahjuks riigis levinud ning on olnud mitmeid traagilisi episoode, mille osas on hiljem rahvusvahelised järelevalveorganisatsioonid jõudnud järeldusele, et riik ei teinud piisavalt nende takistamiseks.

Ajaloolane Audrey Truschke kirjutas 2025. aastal, et kõike seda juhib kontseptsioon Hindu Rashtrast ehk Hindu riigist, kus proovitakse sunniviisiliselt tõmmata võrdusmärki Hindu identiteedi ja India identiteedi vahele. Aga need on siiski kaks erinevat asja, arvestades, et India on alati olnud väga mitmekesine riik ning seal pole kunagi olnud ainult ühte, seda n-ö õiget religiooni.

India näitel näeme olukorda, kus usk või täpsemalt öeldes Narendra Modi ja tema partei tõlgendus sellest usust on kahjulik riigile ja kodanikuühiskonnale, sest proovib saavutada ülemvõimu ning ei suuda olla paindlik.

Iisrael on kahjuks ka näide ususisesest diskrimineerimisest – ortodoksset judaismi soositakse, aga muud harud, näiteks reformeeritud judaism, on vaeslapse rollis.

Viimaseks näiteks on Iisrael. Nagu blogija Nechama Goldman Barash on 2018. aastal kirjutanud, reguleerib ortodoksne rabinaat juudi kodanike puhul olulisi perekonnaõigusega seotud küsimusi, sealhulgas abielu ja abielulahutust, samal ajal kui teistel religioonikogukondadel on oma vastavad usulised kohtud. Kuna riigis puudub tsiviilabielu võimalus, peavad need, kes ei soovi religioosset abielu, sageli sõlmima abielu välismaal. Seda ei saa aga pidada jätkusuutlikuks viisiks, kuidas käituda täieõiguslike kodanikega.

Lisaks, Kirik ja Teoloogia kajastas 2018. aastal, mil võeti vastu Iisraeli kui juudi rahvusriigi seadus, mis kuulutas Iisraeli juudi rahvusriigiks, ignoreerides araabiakeelset elanikkonda ning vähendades nende keele staatust riigis.

Iisrael on kahjuks ka näide ususisesest diskrimineerimisest, nagu eelnevalt mainitud, kus ortodoksset judaismi väga soositakse, aga muud harud, näiteks reformeeritud judaism, on vaeslapse rollis ning need ei ole samaväärsed ortodoksse judaismiga. Siin näeme küll riigi ja usu koostööd, aga see koostöö kahjuks teeb kahju riigile ja teistele usunditele.

Kuigi riigil ja religioonil on mõnes mõttes kaasasündinud soov, et ennast kaitsta, et saavutada ülalpidamine, siis see on midagi, mis tuleb teadlikult alla suruda, kui tahta saavutada tänapäevast ühiskonda, kus kõik usundid on võrdselt austatud.

Viimaks, kõigis kolmes näites nägime, kuidas üks pool proovis saavutada monopoli ja mingit täielikku kontrolli. Oli näha ka, kuidas selline tegutsemisviis selgelt ei ole jätkusuutlik. Siinkohal on natuke erinev, mida on vaja paindlikkuseks ja stabiilsuseks. Usult on vaja koostööks paindlikku hoiakut, aga riigilt on vaja institutsionaalset tuge ja stabiilset keskkonda.

Kuigi riigil ja religioonil on mõnes mõttes kaasasündinud soov, et ennast kaitsta, et saavutada ülalpidamine, siis see on midagi, mis tuleb teadlikult alla suruda, kui tahta saavutada tänapäevast ühiskonda, kus kõik usundid on võrdselt austatud.

Mari Elsbet Sits

Gustav Adolfi Gümnaasium

Kasutatud allikad

Amnesty International. (2023, 3. oktoober). France: Authorities must repeal discriminatory ban on the wearing of abaya in public schools. Amnesty International. https://www.amnesty.org/en/documents/eur21/7280/2023/en/.

Donadio, R. (2021, 22. november). Why Is France So Afraid of God?. The Atlantic.

https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2021/12/france-god-religion-secularism/620528/

Doomen, J. (2022, 12. september). Laïcité: Ousting Some Religious Elements while Introducing Others. Democracy and Security. https://doi.org/10.1080/17419166.2022.2111303.

George, C. (2022, 28. veebruar). The Rise of Hindu Nationalism. The MIT Press Reader. https://thereader.mitpress.mit.edu/the-rise-of-hindu-nationalism/.

Goldman Barash, N. (2018, 25. detsember). The Rabbinate’s 65-year monopoly on marriage and divorce. The Times of Israel. https://blogs.timesofisrael.com/the-rabbinates-65-year-monopoly-on-marriage-and-divorce/.

Kirik & Teoloogia. (2018, 17. august). Kirikute Maailmanõukogu ja kohalikud kirikud väljendavad sügavat muret juudi rahvusriigi seaduse üle. Kirik & Teoloogia. https://kjt.ee/2018/08/kirikute-maailmanoukogu-ja-kohalikud-kirikud-valjendavad-sugavat-muret-juudi-rahvusriigi-seaduse-ule/.

Truschke, A. (2025, 23. september). Hindu Nationalism, Explained. Religion Dispatches. https://religiondispatches.org/2025/09/23/hindu-nationalism-explained.

Singh, A. (2023, 7. august). Has the Hindu majority developed a ‘Nazi conscience’ in India?. The Loop. https://theloop.ecpr.eu/has-the-hindu-majority-developed-a-nazi-conscience-in-india-nationalism/.