Millist religiooni võib riik usaldada? Millist riiki võiks religioon usaldada?

Ajalugu näitab, et riigid on usaldanud religiooni nii kaua, kuni see on toetanud ühiskondlikku korda või on aidanud suurendada ning säilitada valitseva klassi võimu. Näiteks võin tuua Vana-Rooma, kus polüteistlik riigireligioon oli tihedalt seotud keisrivõimuga. Nimelt oli juhikultus justkui kooslus poliitilisest lojaalsusest ning usulisest austamisest.

Sarnane riigivõimu suhe religiooniga on olnud ka mujal, näiteks Hiinas, kus konfutsianismi mõjul arenes arusaam Hiina keisrist kui Taeva asemikust maa peal. Selline kooslus on tugevdanud poliitilist stabiilsust eri riikides igal pool maailmas.

Religiooni tähtsus aga ei seisne üksnes tema siduvuses poliitilise stabiilsusega, vaid hoopis tema iseseisvuses ning tõekspidamistes.

Samas ei tohiks minu arvates riik end siduda liialt tugevalt ühe religiooni põhimõtetega, sest nii võib ilmneda ka ohte: poliitilist vaenu ning kuritegusid teatud inimgruppide vastu. Kui riigis kerkib üles riigireligioonile vastanduv usk, mis pakub ohtu valitseja võimu säilitamisele, püütakse seda likvideerida.

Saame jälle lähtuda Rooma riigi näitest, kus toimus varajaste kristlaste tagakiusamine, sest nad ei tunnustanud keisrit jumalana ja seega tundusid valitsejatele ohtlikud. Hiljem aga, kui kristlus sai impeeriumi ametlikuks usuks, muutus kirik riigile hoopis siduvaks jõuks. Kristlus pakkus moraalset raamistikku ja ühtset identiteeti, mis säilis ka pärast seda, kui Lääne-Rooma riik 5. sajandil kokku varises.

Religiooni tähtsus aga ei seisne üksnes tema siduvuses poliitilise stabiilsusega, vaid hoopis tema iseseisvuses ning tõekspidamistes. Kui religioon muutub pelgalt riigi tööriistaks, kaotab ta oma prohvetliku hääle ja võime kritiseerida ebaõiglust. Piiblis seisavad prohvetid kuningate vastu, islami traditsioonis rõhutatakse õiglust kui jumalikku käsku, budismis aga õpetatakse kannatuse vähendamist sõltumata poliitilisest korrast. Seega ei islam, budism ega kristlus pole loodud riigivõimu stabiliseerimiseks, vaid inimese ja kõrgema tõe suhte väljendamiseks.

Tuues näiteid lähiajaloo totalitaarsetest režiimidest, näeme, et nende riikide juhikultused sisaldasid religioosseid rituaale meenutavaid praktikaid, mis aitasid riigijuhil oma võimu veelgi rohkem kindlustada.

Siit jõuan tagasi algse küsimuse juurde. Ma arvan, et riik võiks usaldada religiooni, mis austab seadusi, ei õhuta vägivalda ning tunnustab teiste õigusi. Samas peab riik olema ettevaatlik, et mitte end siduda liialt tugevalt kindla religiooni põhimõtetega. Seda seetõttu, et esiteks peab religioon säilima iseseisvana oma tõeliste kohustuste täitmiseks. Teiseks aga võib vahel riigi liigne usaldus religiooni suhtes kanduda edasi usu kaudu kuritegude õigustamiseni.

Samuti näeme, et püüe religioosseid rituaale ühendada riigivõimu struktuuriga võib viia selleni, et riik liigub samm-sammult totalitarismi suunas. Tuues näiteid lähiajaloo totalitaarsetest režiimidest, näeme, et nende riikide juhikultused sisaldasid religioosseid rituaale meenutavaid praktikaid, mis aitasid riigijuhil oma võimu veelgi rohkem kindlustada.

Liigun nüüd aga edasi teise küsimuse juurde: millist riiki võiks religioon usaldada?

Esiteks saab religioon usaldada riiki, mis austab usuvabadust. See põhimõte on kirjas nii rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides kui ka demokraatlike riikide põhiseadustes, sealhulgas Eesti põhiseaduses. Teiseks saab religioon usaldada riiki, mis austab usu iseseisvust ning mille juhid ei püüa usku poliitilise kasu nimel ära kasutada.

Kui riigijuht kasutab religioosset retoorikat ainult toetuse võitmiseks, muutub usk pelgalt vahendiks. Samas ei tähenda sekulaarsus religioonivaenulikkust. Prantsusmaal kehtib juba pikalt laïcité printsiip, mis tagab riigi ja kiriku range eraldatuse, samas kui paljudes teistes riikides toetab riik küll traditsioonilisi kirikuid, kuid tagab seejuures usuvabaduse kõigile.

Nagu me teame, ei ole religioon vaid institutsioon. See on eelkõige väärtussüsteem, mis ühendab inimesi kindla identiteediga ja loob kogukonna. Riik, mis austab inimväärikust, sõna- ja kogunemisvabadust, loob pinnase, kus religioon saab täita oma sotsiaalset rolli: pakkuda tähendust, solidaarsust ja moraalset orientiiri, mis jääb vahel ka pikemalt püsima kui ajalikud riigid.

Siit aga tekib hoopis uus ja põnevam küsimus: kas religioon peaks üldse riiki usaldama? Paljud teoloogid, sealhulgas Aurelius Augustinus, on rõhutanud kahe riigi – maise ning Jumala riigi – eristust. Oma teoses „Jumalariigist” nendib ta, et maised riigid on ebatäiuslikud ning hävivad, samas kui Jumala riik on igavene ja täiuslik. Seega ei saa religioon kunagi täielikult loota poliitilisele korrale – usk peab olema suunatud kõrgemale autoriteedile.

 Samas ei saa ka usk ühiskonnast taanduda. Pigem tekib küsimus, kas ilmalik võim peab teenima vaimulikku või vastupidi. Teoloogid on leidnud sellele küsimusele väga erinevaid vastuseid. Näiteks paavst Bonifatius VIII on öelnud, et ilmalik võim peab alluma vaimulikule meelevallale. Samas nõustun mina isiklikult rohkem Martin Lutheriga, kes väitis, et Jumal tegutseb nii vaimulikus kui ilmalikus sfääris. Ilmalik ega vaimulik aga ei tohiks teineteist liigselt mõjutada – religioon ei tohi riiki valitseda, samas kui riik ei tohiks ka usutõdesid määrata.

Ühiskonna säilitamisel on nii religioonil kui ka riigivõimul oluline roll täita. Koos saavad nad tagada ühiskonna turvalisuse, säilitades samas tema väärtusi.

Kokkuvõttes leian, et kuigi riik ning tema kodanikud võivad olla tihedalt seotud ühe religiooniga, on siiski olulisim, et riik austaks universaalseid põhimõtteid – sealhulgas inimõigusi, õiglust ja rahu. Pakkudes samas usuvabadust kõigile usunditele, mis ei õhuta vägivalda ning austavad riigi toimimist ja väärtusi.

Religioon seevastu võiks usaldada riiki, mis tagab vabaduse ja täidab õigusriigi põhimõtteid, samas arvestades, et religioon peab jääma riigivõimust sõltumatuks. Ühiskonna säilitamisel on nii religioonil kui ka riigivõimul oluline roll täita. Koos saavad nad tagada ühiskonna turvalisuse, säilitades samas tema väärtusi.

Karl-Erik Dubout

Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilane

Kasutatud allikad:

• Aurelius Augustinus. „Jumalariigist” („De civitate Dei”)
• Martin Luther. „Ilmalikust võimust” („Temporal Authority: To What Extent it Should Be Obeyed”) (1523) https://www.files.ethz.ch/isn/125470/606.pdf
• Urmas Pappel. „Valitsejaideaal Hiinas ja Tiibetis” (2008) https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/07/Urmas-Pappel.-Valitsejaideaal-Hiinas-ja-Tiibetis.pdf
• Leandro Alegsa. „Rooma keisririik: ajalugu, valitsemine ja pärand (27 eKr – 476 pKr)” (2025) https://et.alegsaonline.com/art/83851
• Olga Schihalejev. „Usulisest kirjaoskusest” (2012), Kirik ja Teoloogia

• Veiko Vihuri. „Mida ütlevad usutunnistuskirjad paavsti kohta?” (2024), Meie Kirik