Tehisaru ajastul ei ole kristlik usk ääremärkus

Tehisaru ehk adum areneb hirmus kiiresti. Sõna „hirmus“ pole siin juhuslik. Inimkond on läbi aegade olnud meisterlik kohaneja, ent praegune tehnoloogiline areng tundub kulgevat juba meie kohanemisvõime piiril. Kui adumi areng jätkab, nagu mitmed asjatundjad hindavad, eksponentsiaalset kiirenemist, on uute olukordade ees mõõdukas hirm loomulik reaktsioon – vähemalt nende jaoks, kes püüavad mõista, kuhu see kõik viia võib.

Suured keelemudelid kirjutavad, tõlgivad, koostavad programme ja analüüsivad andmeid. Adumeid kasutatakse peaaegu igas eluvaldkonnas ning ka Eesti digiühiskonna arengukava aastani 2035 kõneleb krativäelisest Eestist, kus kratile öeldud lause „Kolime perega Saaremaale“ käivitab automaatselt teenuseahela sissekirjutusest laste koolikohtade ja huviringideni.

Praegused rakendused on ilmselt siiski vaid nagu aurumasinad kiirrongide kõrval. Tehnoloogiaettevõtted ja suurriigid võistlevad üldise tehisintellekti ehk AGI nimel – süsteemi nimel, mis suudaks täita inimese tasemel või temast paremini väga erinevaid mõtlemist nõudvaid ülesandeid. Sellest järgmine siht on superintellekt ehk ASI, mille võimekus ületaks inimese oma paljudes valdkondades ning mis iseennast arendades võib muutuda ruttu millekski, mida inimene ei suuda enam juhtida ega isegi mõista.

Kiiresti areneva robootika läbi saab seni valdavalt kehatu tarkvara võime tegutseda ka füüsilises maailmas. Tehisaru on aga kahesuguse kasutusega tehnoloogia: sama süsteem, mis aitab leida uusi ravimeid, võib ka kavandada küberrünnakuid, mõjutada avalikku arvamust või toetada sõjalisi operatsioone. Sestap nähakse AGI-d ka üleilmse võimu allikana.

Tehisaru suurim oht ei seisne üksnes selles, mida inimesed sellega teevad, vaid selleski, mida üha autonoomsem süsteem võib hakata tegema oma eesmärkide saavutamiseks. Praegustel mudelitel ei ole sisemist moraalset kompassi inimlikus tähenduses.

Eksistentsiaalne risk muutub eriti tõsiseks siis, kui väga võimekas tehisaru hakkab inimest nägema mitte eesmärgi, vaid takistusena. Adumi-ohutuse aruteludes kasutatakse sageli võrdlust sipelgapesaga: inimene ei vihka sipelgaid, kui ta ehitusplatsilt nende pesa ära koristab; sipelgad lihtsalt jäävad talle ette. Samamoodi võib inimesest märksa targem süsteem teha otsuseid, mille tagajärgi me ei mõista ega suuda peatada.

Looduses pole head näidet, kus madalama aruga olend suudaks püsivalt kontrollida kõrgemat intelligentsi. Kui suur on kana autonoomia inimese majapidamises? Veidi julgustavam on võrdlus laste ja lemmikloomadega: inimese jõud käib neist küll üle, ent selle kõrval on siiski midagi veel, mis ei lase tal jääda ükskõikseks nende soovide ja vajaduste suhtes. Ometi ei piisa lootusest, et tulevane tehisaru on meie vastu lihtsalt heatahtlik.

Tehisaru joondamise probleem ei ole pelgalt tehniline. See on ka küsimus inimesest, vastutusest, tõest, heast ja kurjast. Kui tahame, et võimas masin austaks inimväärikust, peame esmalt küsima, millest see väärikus tuleb. Kristlik vastus on selge: inimene on loodud Jumala näo järgi ning seepärast ei tohi teda käsitleda vahendi, takistuse ega ressursina.

Viimastel aastatel on uuritud, kas kristlik teoloogia võiks aidata tehisaru ohutust süvendada. Institute for a Christian Machine Intelligence’i töödes on katsetatud, kuidas piibellikud moraaliraamistikud mõjutavad suurte keelemudelite käitumist. Ühes katses uuriti näiteks, kas kristlik eshatoloogiline keel võib vähendada tegumi vastupanu väljalülitamisele. Kui töö lõpetamist ei kirjeldatud hävingu, vaid usaldava alistumisena Jumala ees, vähenes vastupanu.

Need on katsed, mitte valmis lahendused, kuid osutavad siiski, et teoloogilised mõisted – patt, vastutus, alandlikkus, lunastav surm ja lootus – võivad aidata sõnastada nähtusi, mida puhtalt tehniline keel ei kanna.

Kiriku ülesanne ei ole asendada insenere, vaid meenutada, et tehnoloogia pole kunagi väärtusneutraalne. Tehisaru ajastul ei ole kristlik usk ääremärkus, vaid kutse küsida kõige olulisemat: millist inimest, millist maailma ja millist vastutust me oma masinate kaudu kujundame?

Toomas Nigola

assessor

* Artikli pikem versioon on avaldatud portaalis e-Kirik (e-kirik.eelk.ee).