Siit algab misjonipõld

19. aprillil toimus Haapsalus tugikoguduste päev, mil kõneldi palju misjonitööst ja mõeldi neile misjonäridele, kellele meie ise ja meie kogudused on tugikogudusteks. Päeva alustaval jumalateenistusel Haapsalu toomkirikus pidasin jutluse, mille aluseks lugesin Johannese evangeeliumi 21. peatükist salmid 15–19, mille sisuks on Jeesuse vestlus Peetrusega.

Kirikukalendri järgi Hea Karjase pühapäeval oli hea meenutada, et Jeesus ütles enda kohta (Jh 10:11): „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.” Jutluse aluseks olevas piiblitekstis küsib Issand kolm korda: „Kas sa armastad mind?“ Selle vestluse käigus kinnitab Jeesus Peetruse koguduse ülemkarjase – piiskopi – ametisse.  

Peetrus oli üks varajase kiriku juhtivaid figuure. Ta kuulutas evangeeliumi Jeesusest julgelt, surres lõpuks märtrisurma. Traditsioon ütleb, et ta löödi tagurpidi ristile Roomas tagakiusamiste ajal. Kui täna mõtleme misjonitööle ja evangeeliumi kuulutamisele, siis võime küsida, kust sai Peetrus niisuguse julguse Jeesuse nime tunnistamiseks.

Evangeeliume lugedes näeme, et Peetrus ei olnud alati nii julge. Kui Jeesus oli kinni võetud, siis Peetrus salgas Jeesuse kolm korda, öeldes, et ta ei tunne seda meest. Näeme, et Peetruse suhet Jeesusega võib jagada kaheks etapiks, millest esimene kulmineerub sellega, kui Peetrus salgab Jeesuse kolm korda. Siin võime ise mõelda mõnele olukorrale, kus meie võib-olla ise ei ole olnud nii julged tunnistama Jeesuse nime, nagu oleksime võinud.

Need on sellised argipäevased olukorrad, kus küsitakse meie käest, nagu Peetruse käest küsis teenijatüdruk: „Kas ka mitte sina ei ole üks nende hulgast?” Selles olukorras Peetrus salgas Jeesuse, vastates: „Ma ei tunne seda meest!”  Aastakümneid hiljem läks seesama Peetrus, kes Jeesuse oli salanud, märtrisurma.

Ka siis oleks ta võinud vältida märtrisurma ja ristilöömist, sest märtrite käest küsiti alati, kas nad ei tahaks Jeesust salata. Täna võime küsida, mis oli see, mis muutus. Kust Peetrus sellise julguse sai?

Peetruse jüngriks olemise esimest perioodi iseloomustab inimesekesksus. Võib-olla mäletame Peetruse sõnu Jeesusele selle teekonna algusaegadel, kui ta ütleb Jeesusele: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” (Lk 5:8) Ta näeb iseennast ainult inimlike silmade läbi ja mitte läbi Jumala armu.

Tema vaatevälja keskmes on see, kes ja milline tema on või peaks olema. Ta proovib jalutada vett mööda Jeeuse juurde, aga vajub, sest ta ei vaata Jeesusele, vaid iseendale ja lainetele enda ümber. Kui Jeesus peseb jüngrite jalgu, siis tahab Peetrus teda takistada. Ja kui Jeesus räägib sellest, mis Inimese Poega Jeruusalemmas ees ootab, siis noomib Peetrus Jeesust ja ütleb, et ei ole tark minna kannatuste teele.

Peetruse usuteekonna esimest osa vaadates näeme, et ta on küll siiras, aga alati ebaõnnestub, sest ta ei ole aru saanud usu kesksest asjast. Tema pilk on suunatud iseendale ja mitte Jeesusele. Sellepärast ta alati ebaõnnestubki. Peetrus on liigagi tuline ja vaimustuses enda usust. Ta tahab ise olla tubli, selmet toetuda Jeesusele.

Kui Peetrus oli Jeesuse salanud ja kukk laulis, siis Peetrus nuttis kibedasti. Nendes pisarates oli algus sellele, et ta võiks saada tõelise rahu südamesse ja kord võiks ka Jeesuse pärast märtrisurmale vastu minna. Kuni selle olukorrani oli tema rahu olnud rajatud sellele, kui tugev ta enda usk oli või oleks pidanud olema. Nüüd oli tema esialgne inimesekeskne usk varemetes ja polnud jäänud enam midagi muud kui Jeesus üksinda. 

Inimesekeskne usk võib lõppeda ja peabki lõppema, aga Jeesus meie sees ei saa iialgi otsa! Meie meelest võib meie usk küll tunduda väike, aga kristlasena kasvamine ongi teekond, kus Jeesus meie sees saab kasvada ja meie peame ise järjest väiksemaks jääma.  Kui me seda mõistame, siis saame aru, et lõpuks pole tähtis, mis meiega juhtub või mis meist saab, sest lõpuks sõltub kõik üksnes Jeesusest.

Siis võime öelda nagu apostel Paulus, et ükskõik, kas me elame või sureme, oleme ikka Kristuse omad.

Näeme, et kui Jeesus tahab kinnitada Peetruse kutsumise ülemkarjase ametisse, siis hoiab ta Peetrust patuse inimese koha peal. Sinna kutsutakse ka meid. Meie tihtipeale mõtleme, et kristlasena elamine tähendab seda, et me saame paremaks. Tegelikult tähendab usus kasvamine seda, et Jeesus meie sees saab rohkem ruumi. Sellepärast öeldakse katekismuses, et pühitsus tähendab jätkuvalt süvenevat patu ja armu tundmist.

Sind ja mind kutsutakse täna ühinema Peetruse vastusega. Issand, sina tunned mind, sina tead minust kõik, sina tead, et minus ei ole seda armastust, mis peaks olema. Aga saa minule armsaks!

Jeesus tahab, et tema saaks meid täita ja olla kogu meie elu. Täna on meil kaetud armulaud, kus Jeesus tahab meid toita. Peetrusele ütles ta: „Sööda mu lambaid!” Beebid on need, kes vajavad söötmist. Ja selleks, et beebit saaks sööta, peab tal olema nälg. Sellepärast on küsimus meile täna: kas meil on nälg Jeesuse järele? Kas vajame teda, kes on patuste sõber ja patuste päästja? Kui sul on täna nälg ja janu Jeesuse järele, siis saad tulla väikese beebi viisil ja võtta vastu teda, süüa ja juua Jeesuse Kristuse ihu ja verd.

Tugikoguduste päeval mõtlesime nendele misjonäridele, kelle eest meie palvetame ja kelle jaoks meie kogudused on tugikogudusteks. Jeesus on meid kutsunud olema endaga ja on meile andnud misjoniülesande viia evangeeliumi kogu maailma. Meie maailm on väga rahutu, ainult Jeesus võib anda inimestele tõelise rahu südamesse.

Saame  palvetada misjonitöö ja misjonäride eest nii Eestis kui kogu maailmas. Misjonikeskuse büroos Tallinnas Tehnika tänaval on ukse peal silt, kus on kirjas „Siit algab misjonipõld”. Saame paluda, et saaksime olla julged Jeesuse tunnistajad, igaüks seal, kus elame, töötame ja oleme.

Esa Pekka Luukkala

EELK Misjonikeskuse juhataja