Kallistamata lapsed. Emadepäevale mõeldes
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 06. mai 2026 Nr 18 /
Kallistamata lapse mõttekäik väreleb aste-astmelt Lehte Hainsalu kolmes raamatus: „Kellakuuljad“ (2001, 2007), „Olla üheksavägine“ (2018) ja „Õpetaja 12. Uluotsa maja“ (2025). Viimases mitmed ema poolt kallistamata jäänud Tartu kirjarahva seast. Sealt siis minu võimalus edasi mõtiskleda.
Olen ema poolt kallistamata laps ning algklassides üles antud koduteemalised kirjandid olid minu suured murelapsed. Mäletan siiani pisaraid, et mida ma küll peaksin kirjutama, kuidas kirjutada, et mul ema lihtsalt ei ole. Ta ei olnud lapsepõlvekodus isaga mitte kunagi jututeemaks. Kui isa suri mu Nõo kooli päevil, olin pea sama tark. Mul ei olnud minu „lugu“, selle sain usutavalt kokku alles aastaid tagasi. Põhiliselt Rahvusarhiivi abiga, ettekujutus isastki muutus värvilisemaks.
Aga lapsepõlves oli hetk, kui üks meie maja ehitust lõpetav töömees, kellele olin kirjandi muret kurtnud, vastas pärast võileiva söömise pausi: „Kirjuta, et sul on kodus ema ja koduabiline ning kui koolitööd on vahel rasked, kutsub ema koduõpetaja ning ta aitab!“ Tema oligi, kes sidus lahti esimese sõlme fantaasial ja avas silmad.
