Esimesed lauluraamatu lood jõudsid arhiivi

15. oktoobrist 2025. aastal kuni 15. märtsini 2026. aastal kogusid Ühendus Eesti Elulood ja EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus mälestusi ja pärimuslikke lugusid luterliku kiriku ajaloolistest lauluraamatutest.

Kogumisvõistlusest „Lauluraamatu lood“ võttis osa seitse autorit. Nendele lisaks saatsid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi oma lauluraamatulood kogumise algataja Kristel Kotta ja EELK Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja Mart Jaanson.

Lauluraamat kui kultuurilise järjepidevuse kandja

Võistlusele saabunud kaastööde hulk ei luba teha põhjapanevaid järeldusi luterliku lauluraamatu mõju kohta eesti kultuurile, nagu oli meie suurem eesmärk. Südamega kirjutatud lood – koos fotodega üle 30 lehekülje – näitavad aga, et ajalooline lauluraamat on mõneski peres siiani esemeline ühenduslüli eri põlvkondade vahel, mälestusese esivanematelt, identiteedi kinnitaja ja hoidja.

Lugudes korduvad teemad on järgmised: vanavanemate põlvkond kasutas „Uut lauluraamatut“ veel vähemalt 1960. aastatel; iseäranis vanaemad õpetasid lapselastele lauluraamatu põhjal fraktuurkirja lugemist ja kristlikke laule; lauluraamatusse tehti märkmeid, tavaliselt kirjutati üles nimesid ja kuupäevi; lauluraamat pandi vanemale põlvkonnale (poolsalaja) hauda kaasa.

Kaastööde põhjal võib ettevaatlikult järeldada, et lauluraamat pole ainult osa privaatsest perekonnaajaloost, vaid see on olnud ka kultuurilise järjepidevuse kandja, mälu pidepunkt endisest Eestist, mis pagulusse pöördumise või okupatsioonivõimu kehtestamise tõttu enam kättesaadav ei olnud.

Esile tõsteti kolm lugu

Kaastöödest paistab välja, et üleskutse saata meenutused arhiivile andis autoritele võimaluse korrastada oma mälestusi ja täita tühikud oluliste järeldustega. Jutustamise kaudu sai kildudest omapärane, vahel isegi kirjanduslikult mõjuv tervik. Mõnel juhul ajendas arhiivile kirjutamine koostööd perekonnas ja sugulastega ning võttis uurimuslikud mõõtmed. Oli meeldiv ridade vahelt aimata, mida kirjutamine autorile endale andis.

Kogumisvõistluse žürii (koosseisus Kristel Kotta, Mart Jaanson ja kirjandusmuuseumi vanemteadur Maarja Hollo) toob saadetud lugudest esile kolm. Mare Must väljendas oma kirjutises selgelt ja ladusalt sügavalt isiklikku kogemust lauluraamatutest läbi vanaema loo.

Helena Sepp kirjeldas oma perekonna ajalugu 1816. aastast alates, tuues 20. sajandist välja teemaga seotud huvitavaid detaile ning hoides ajaloolaslikult täpses uurimuses kogu aeg põnevust. Lisaks edastas ta arhiivile umbes 1910. aastast pärineva haruldase perekonnafoto, kus Tooma talu peremees hoiab käes „Uut lauluraamatut“.

Elma Milleri Kanadast saadetud lugu torkab silma kirjandusliku ülesehituse ja elavate episoodidega, autor toob konkreetseid näiteid, kuidas lauluraamatut kasutati diasporaas. Täname kõiki kaastöölisi väärtusliku panuse eest lauluraamatute pärimuse talletamisel!

Kogumiskampaania oli üpris edukas

Arvestades seda, et lauluraamatute pärimust ei ole Eestis varem omaette teemana kogutud, peame viis kuud kestnud kogumiskampaaniat üpris edukaks. Kogumisvõistluse korraldust saatsid nii kordaminekud kui ka luhtumised.

Suurimaks pettumuseks võib pidada seda, et Eesti kaks tuntud kultuurirahastajat – Eesti Kultuurkapital ja Eesti Rahvuskultuuri Fond – meie esitatud projekte selgitusi jagamata ei toetanud. Isetegemise juures oli aga meeldivaks kogemuseks, et üleskutse saavutas paarkümmend meediakajastust, jõudes heatahtlike sõnalevitajate abiga nii mõnelegi meile ootamatule kodulehele.

Suur tänu üleskutse järjekindla jagamise eest Karmen Maatile Ühendusest Eesti Elulood, Pereraadiole ja ajalehele Eesti Kirik, samuti kõikidele teistele, kes algatusele eri moel kaasa aitasid!

Kuigi tähtajaks ei saabunud arvukalt kaastöid, tundus meile, et kogumisvõistlus äratas lauluraamatute kultuurilise pärandi vastu laiemat huvi. Edasised sammud on teretulnud, kasvõi „Uuele lauluraamatule“ auga välja teenitud Vikipeedia artikli loomine või rändnäituse „Lauluraamatud“ täiustamine ja laiendamine.

Eesti esimene „Uue lauluraamatu“ pärimusele keskendunud kogumisvõistlus on lõppenud, kuid EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus on valmis koostööks, mis aitab lauluraamatute ajalugu ja pärimust edaspidigi jäädvustada.

Kristel Kotta