Loobumine suunab küsima, mis on viimselt oluline

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.

Jaakobuse kiri 1:12–15

Kas inimene võib mõelda Jumala viisil? „Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil! Tagane, vastupanija!“– karmid sõnad, mida Jeesus lausub Peetrusele, kui jünger on heasoovlikult Õpetaja kannatusest kõnelemist tõrjunud.  Kannatus, valu, pettumus, haigus – jäägu maha, ärgu olgu, ei taha! Nii inimlik! Langenud maailmas ei saa siiski sellest kõigest kõrgemale, väljapoole hõljuda, paraku! Jeesus hakkas kõnelema, et ta peab minema Jeruusalemma ja seal viiakse täide see, milleks ta on maailma tulnud. Jeesus on tulnud inimese pärast, ka minu pärast. Et me jaksaksime kannatada, suudaksime kiusatusi võita.

Oleme alustamas oma kirikuaastas paastuaega, Kristuse kannatusaega. Kristus muidugi ei kannata, enam mitte! Meie kannatame, ja sel kannatusel võib olla mõte, kannatus saab olla rõõmuski, kannatus on õnnistus, kui Kristus on meiega me kannatuses.

Õnnis on mees, kes peab vastu, kui ta on läbi katsutud – apostel arutleb üsna loogiliselt ja sisukalt, vahest liigagi lobedalt. Arutlus on võimas, aga – kuidas minuga on, minu elus? Kas ja kuidas see mind puudutab? Teoloogiline arutlus aitab meil mõelda, suunab aru saama. Arutlusega nõustumine aga ei päästa kedagi, usk Sõnasse päästab. Päästab patust ja surmastki.

Inimese usuelu olulisim küsimus on: miks Jumal lubab mu ellu raskusi?  Vahel võib olla võimatu uskuda armulise Jumala headusesse. Jumal ei kiusa kedagi ja Jumalat ei saa kiusata kurjaga, pigem kiusab igaüht tema enese himu – kui sellele järele annad, on tegemist patuga, ja patt, teadagi, on surmaks. Väga tõsised mõtted!

Pühakiri on elu sõna, käesolev sõna on üks neist, mille tähendus minu elus on saatuslik. Kas selles on vastus, kinnitus usule või hoopis kahtlus? Mille peale ma saan loota, kui vaatan oma viletsale elule, elu viletsusele? Minus on nii palju kahtlusi, himusid, pettumust, kiusatusele allaandlikkust – kuidas võiksin mõeldagi Jumala ees õigeks saamisest? Kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.

Alustame paastuaja teekonda Kristusega kannatuses, eelolevad nädalad ja päevad on minu võimalus end läbi katsuda. Paastuaja teekond on vaimne, paljud paastuvad ka kehaliselt, loobudes lihast või naudingutest, ka meelelahutusest, mis tavapäraselt igapäevases elus aega ja rahalisi vahendeid nõuab. Loobumine millestki, mis on harjumuspärane või loob mugavust, suunab meid kogema, mis on viimselt oluline.

Loobumine millestki ei pea iseenesest olema eesmärk; kui loobuda, siis tuleb loobumine täita Kristusega. Mida see tähendab? Lugeda Jumala sõna, palvetada, aga on ka võimalus teha midagi, mida tavaliselt ei tee – teenida Jeesuse eeskujul. Loobumine tähendab ka vaadata sellele maailmale kõverpeeglist, maailmale, kus aina suunatakse tarbima, nautlema, kus inimese elu väärtuseks on liiga sageli see, mida ta on saavutanud, mille omanikuks on saanud. Igasuguse maise edenemise kaaslaseks on himu ja liig sageli himule allaandmine teeb haiget neile, kes me kõrval, ja viimaks meile enestelegi. Selle taipamine on juba lootus.

Jeesus on tõotanud olla maailmas omade keskel ajastu lõpuni. Mida Jeesus teeks täna siin meie keskel? Kuhu ta läheks, keda aitaks? Mida me lubame Jeesusel oma elus teha? Samavõrra kui on viletsust, on igas inimeses armastust, jõudu kurjale vastu panna ja iseend ületada, on usku ja lootust. Seda tänases sõnas kinnitatakse. Läbikatsumine on proovilepanek – kas ma saan hakkama? Kas minu elus võidab hea või kuri?

Pööran oma pilgu, oma südame hea poole. Jumalas ei ole kurjust, hoian Tema poole, vastasele ei pea liigselt tähelepanu suunama. Sest Jumalal on meile kõigile väljapääs. Ainult et Jumal ei ole loosung, millega vehkida kellegi nina all. Küsimus on minus, minu usus, minu kahtluses, minu headuses, minu kurjuses. Usk Jumalasse, osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse läbi saab mind pühitseda ja teha minust Jumala lapse.

On ka see vastupidine võimalus. Minu valik, võitlus käib. Jeesuse õpetus ja eeskuju on esmalt väga isiklik sisemine teekond, puhastumine, vabanemine. Iseendale pean alalõpmata meelde tuletama, millest kõigest, millisest kehvusest on Jumal oma Pojas mind päästnud. Sel teekonnal pean olema aus ja alandlik. Armu valik ei ole upsakus, vaid tasane kasvamine Jumala headuses. Jumala poolel olemine tähendab, et ma suudangi mõelda Jumala viisil, uskuda, loota ja armastada.  

Margit Lail

Kanepi koguduse õpetaja