Kirikulaevas koos Jeesusega    

Enne möödunud pühapäeva jumalateenistust, kui vaatasin üle minuni jõudnud eestpalvesoove, ütles samas ruumis viibinud koguduse nõukogu liige mulle, et sina suudad jääda igas olukorras rahulikuks. Tunnistasin talle, et see võib tunduda nii väliselt, aga sisemiselt võib minuski valitseda torm. Kui jüngrid olid  koos Jeesusega Galilea järvel, „tõusis tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus. Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: „Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!” (Lk 8:23b–24).

Me oleme inimestena erinevad ja meie sisemise ärevuse tunne on erinev, aga seda mõjutavad meie ümber toimuvad sündmused, nii nagu neid on meie teadvusesse toonud erinevad kriisid ning seni suhteliselt turvalisena tundunud ühiskonnakorralduse muutumine.

Kirik on seni olnud kõige selle keskel omamoodi turvaliseks rahusadamaks, mille varju võib tormi puhkedes oma paadi ja selles olevad kaaslased juhtida. Igaüks võib seda kinnitada, et kui meie meel on ärev, siis võime iga varju taga hakata nägema ohtu ja iga oksa praksatus tõstab meie vaimusilma ette meid ohustavate jõudude rünnaku.

Inglise jurist Sir Edward Coke (1552–1634) sõnastas teoses The Institutes of the Laws of England (1628)   põhimõtte „minu kodu on minu kindlus“, selgitades, et isegi kui inimese kodu on tagasihoidlik, on see tema jaoks pühamu ja kindlus, kuhu võimuesindajad ei tohi loata siseneda.

Piltlikult võime seda üle kanda ka oma kogudusele ja kirikule ehk minu kirik või minu kogudus on minu kindlus, kus teistel ei ole õigus öelda, kuidas selles toimida. Kuigi meie paljud vanad kirikud on ehitatud nii, et saaks kaitsta selles olevaid inimesi väliste rünnakute vastu, tajume tänapäeval ka palju muid ohte, nagu viirushaigusi, vaimset vägivalda ja meid ümbritseva maailma survet, mis võivad muuta meie seniseid tõekspidamisi ja tavasid.

Seetõttu võib kergesti juhtuda, et muutuste tuules, kantuna soovist säilitada olemasolevat, võime end leida koos oma mõttekaaslastega kaitsmas end oma turvalises kindlustatud linnas võimalike ohtude eest lootuses, et oht möödub või me suudame kõigile rünnakutele vastu seista.

Nii nagu meie jumalateenistuses on muutumatud ja muutuvad osad, on ka kirikus ja tema õpetuses asju, mis on muutumatud, ja neid, mis aja jooksul muutuvad. Luterliku kiriku õpetuse ainus ning kõrgeim mõõdupuu on Piibel (sola Scriptura),  kolm vanakiriklikku usutunnistust ja usutunnistuskirjad. Ajas muutuvateks vormideks võivad üksikasjades olla jumalateenistuse kord, liturgilised riided, kirikuarhitektuur ja koguduseelu praktilised tegevused.

Kui me toetume oma elus ja teenimises alusele, mis ei kõigu, siis ei pea kartma meie ümber toimuvaid muutusi ega kahtlustama, et mõni kaaskristlane või kirikujuht võiks tuua meie turvalisse kirikulaeva mõne ohtliku valeõpetuse viiruse, mille levikut ei ole mingil hetkel enam võimalik tagasi pöörata.

Nii nagu peapiiskop Urmas Viilma oma kirikukogule suunatud ülevaates tõdeb, on meie kirikus erinevaid rõhuasetusi, vagaduslaade, erinevate põlvkondade kogemusi ja kiriklikke traditsioone. See kõik on tema sõnul rikkus, kui näeme Kristust meid ühendamas. „Need erinevused muutuvad aga ohuks, kui me hakkame nägema üksteises esmalt vastast, mitte venda, õde ja sama perekonna liikmeid.“

Eeloleval nädalavahetusel toimuva  muuseumiöö või eesseisva Teeliste kirikute hooaja kontekstis peaksime mõistma: selleks, et keegi võiks astuda kiriku uksest sisse, peame meie minema esmalt sellest uksest välja inimestele vastu. See ei tähenda kõiges tulijatega nõustumist või nende arvamuste omaksvõtmist, küll aga nende kuulamist ja mõista püüdmist.

See on ka üks anglikaani kirikust alguse saanud Alfa kursuse (ristiusu aluseid tutvustav kursus) põhimõtteid, mis on leidmas vajaliku tööriistana üha enam kasutust mitmetes meie kogudustes uute liikmete kutsumisel.

Taevaminemispüha eel peab tõdema, et kirikus ei ole Jeesuse misjonikäsku kutsutud täitma ainult koguduste vanemad, vaid kõik kristlased. Kui meie ühine paat satub ootamatult tormisele merele, on nii kirikulehe ajakirjanike, koguduste juhatuse ja nõukogu liikmete, töötegijate, vabatahtlike ja koguduseliikmete ühine palve: Issand aita!

Kui ka eriarvamuste keskel otsitakse ühiselt tõde, palvetatakse ühiselt, kuulatakse üksteist ja säilitatakse omavaheline osadus hoolimata erimeelsustest, on selles kirikus tunda Kristuse ligiolu.

Anti Toplaan

piiskop