Kas Jeesuse elu on minugi elu?

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.

Pauluse kiri filiplastele 2:5–11

Oleme vahest kõik kuulnud või lugenud evangeeliumi jutustust sellest, kuidas jüngrid palusid Jeesuselt endale aulisi kohti taevariigis. Jeesus vastas neile: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Matteuse evangeelium 20:25–28)

Selles vastuses seob Jeesus iseennast oma jüngritega, andes mõista, et ristiinimesel tuleb käia Temaga sama teed. Vastasel korral kaotaks kristlase nimi oma tähenduse ja muutuks naerualuseks.

Apostel Paulus (Fl 2:5) esitab täna meile sarnase väljakutse: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ Võime imetluse ja aukartusega lugeda Jeesuse elust ja õpetusest. See ei jäta ju viimselt kedagi päris ükskõikseks. Ometigi ei saa kristlase suhe Jeesusega olla nagu teatrikülastajal, kes jälgib huviga laval toimuvat tegevust ning läheb etenduse lõppedes taas koju – tagasi „päris ellu“.

Meie ülesanne on igal päeval eneselt küsida: „Kas Jeesuse elu on ka minu elu? Kas Jeesuse mõtted on ka minu mõtted? Tema sõnad ka minu sõnad? Tema tee ka minu tee?“ Paulus igatahes ootas, et Filipi kristlased mõtleksid iseenestes sedasama, mida nad mõtlevad Kristuses Jeesuses. Apostel ise ju tunnistas, et „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Pauluse kiri galaatlastele 2:20).

Paulus seadis kristliku elu mustrina koguduse silme ette Jeesuse Kristuse tee. Lugedes apostli sõnu võiks seda teed ette kujutada joonena, mis laskub kirjeldamatust kõrgusest alla kõige sügavamasse paika ning tõuseb sealt taas üles. Jumala Poeg loobus meie pärast oma taevasest olust, loobus „Jumala kujust“ ning võttis enesele „orja kuju“.

Ori oli teiste teenija, teiste käsutuses. Ta ei saanud arvestada austusega, vaid pidi täitma oma ülesande. Paulus nimetab siinjuures olulisena Jeesuse kuulekust, sest Tema sai „kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“. Jeesus kinnitas oma kuulajatele üha uuesti, et Tema tuli maailma üksnes selleks, et  edasi anda Isa sõnu ja täita kõiges Isa tahet. „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö.“ (Johannese evangeelium 4:34) Ketsemani aias palvetades lausus Issand: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” (Matteuse evangeelium 26:39)

Kuulekus Jumala tahtele on inimese elu üks suurimaid väljakutseid. Jumala tahte asetamine oma tahtmistest kõrgemale tähendab otsustavat pööret meie südames. Loodu seab end Loojaga õigesse vahekorda. See tähendab tõepoolest uuestisündi, lapseks saamist, mille tagajärjel hakkab meis kasvama ja kuju võtma usaldus Jumala kui armastava Isa vastu. Võime Tema tahet paluda ja sellele kuulekalt järgneda ka siis, kui me ei suuda kõike mõista ega haarata. Selline piiritu usaldus teeb inimese vabaks ja julgeks. Selliseks, nagu oli Jeesus, kuigi Ta võttis enesele orja, teenija kuju.

Jumala usaldamine, Temale kuuletumine kannab alati head vilja. „Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad“ (Psalmid 25:3). Kristuse sulasetee tõstis Ta viimaks „kõrgemaks kõrgest“ ning andis Talle „selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks“ (Fl 2:9). Neid Pauluse sõnu lugedes võime uskuda ja tajuda Jeesuse nimes peituvat väge ja õnnistuse küllust. Selle nime ees taganevad kõik äraspidised jõud ja kurjad vaimud. Selles nimes on võit patu, surma ja kuradi üle.

Võime olla õnnelikud ja tänulikud, et meiegi üle on ristimises nimetatud Jumala Poja auline nimi. Selle nime kandmine aga tähendab sedagi, et meil on vastutus Jeesuse nime tunnistada sõna ja teoga. Me ei saa rahulduda sellega, et räägime üksnes Jumalast Isast – Loojast. Seda tehes räägiksime küll kodust, kuid ei näitaks kätte koduteed.

Ristiinimesel tuleb ka 21. sajandil kuulutada koos esimese sajandi apostlitega: „Kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ Ajad mööduvad, olud muutuvad, kuid Jeesuse nimi on seesama eile ja täna ja igavesti.

Pauluse sõnad joonistavad meie silme ette Jumala Poja teekonna kõrgusest sügavikku ja sealt tagasi üles. Jeesus ei tulnud aga meie keskele selleks, et üksinda naasta Isa juurde. Ta tuli, et Tema tee saaks meiegi teeks, Tema elu meiegi eluks. Mingem siis koos Temaga!

Marek Roots  

Viljandi Pauluse koguduse õpetaja ja Jaani koguduse abiõpetaja