Müüri asemel rist

Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.

Pauluse kiri efeslastele 2:12–16

Kätte jõuab Kristuse kannatamisaja ehk siis paastuaja 5. pühapäev, millele järgneb palmipuudepüha ning peagi ka suur reede. Pühapäeva kirjakoht niiväga kannatustest ei räägi, küll aga lepitusest ja uuest olemisest, mis Jeesuse ristilt meie jaoks alguse sai.

Paulus meenutab Efesose koguduse inimestele, kelle enamik olid paganarahvaste seast pärit kristlased, ja ka meile, et ilma Kristuseta oleme eemal jumalarahva kodakondsuse õigusest, võõrad tõotuse lepingule, ilma lootuseta, ilma Jumalata. Kuid Kristuse omaks saanuna on see varasem seisund muutunud.

Siinses kirjakoha kontekstis ei tähenda Iisraeli kodakondsus mitte tänapäevases mõttes õiguslikku suhet riigiga, vaid usulist elukorraldust, mis määras kuulumise antud rahva hulka. 1739. a piiblitõlkes on see salm tõlgitud, et ilma Kristuseta olite „kaugel ärra Israeli koggodusse öigussest”. Ilma Jumala armu evangeeliumita oleme meiegi samas olukorras.

Isegi Jeruusalemma templis oli vahesein või müür, millest paganad kaugemale minna ei tohtinud. See vahesein polnud etnilise apartheidi näide, vaid midagi palju olemuslikumat. Jumala enda Seadus eristas Iisraeli rahva ümbritsevatest paganatest. Kristus ei ehitanud väravat sellele müürile. Paulus annab teada, et Kristus on selle vaheseina suisa maha lõhkunud ja pannud selle asemele ühendava risti.

Pauluse toodud vaheseina kujundis võib olla peidus ka karm iroonia. Apostlite tegude raamatus nimelt jutustatakse, kuidas Paulust arreteeriti Jeruusalemmas, kuna ta olevat toonud Trofimose-nimelise Efesose pagana templi sisemisse õue (Apostlite teod 21). Seega, apostel, kes kuulutas, et Kristus on vaheseina maha lõhkunud ja avanud kõigile tee Jumala juurde, sattus ise vangistusse selle vaheseina piiri rikkumise pärast. Ning hiljem Roomas vangis viibides kirjutab Paulus Efesose kristlastele, et Kristus on lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu.

Kristus muutis kehtetuks käskude Seaduse hukkamõistva väe, kuid see ei tähenda moraali või üldinimliku loomuõiguse tühistamist. Kümme käsku ja inimeseks olemise üldised reeglid kehtivad ju ikka. Kuid Seadus ei ole tee Jumala juurde.

Õigeksmõistmine tuleb Jumala armust, mis suurel reedel Jeesuse poolt ülima pitseriga kinnitatud. See arm on kõiki meid ja neid, kes varem elasid Jumalata, viinud Jumala rahva sekka. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.

Ükski seadus, ükskõik kui õiglane, ükski seaduste kogumik, ükskõik kui põhjalik, ei päästa inimsugu. Parimal juhul seadus korrigeerib käitumist, et inimene endale või teistele oma tegudega halba ei teeks või ühiskond tervikuna hukatuslikule arenguteele ei satuks. Aga Kristus päästab – ja tema pääste kehtib ka täna.

Jeesuse risti alt leiab andestuse ja koosolemise Jumalaga, tõelise mõtte elule. Ja sealt tuleb ka jumalarahva osadus. Me kõik, inimesed, vajame midagi enamat kui sellel maisel maailmal meile anda, midagi kindlamat ja puhtamat, midagi, mille väärtus kehtib üle maise aja ja ruumi. Seda saame vaid Jumalalt, tema armust.

20. sajandi üks mõjukamaid teolooge, luterlasest eksistentsialist Paul Tillich on kirjutanud, et arm „ei lange meile osaks senikaua, kui me end ise püüame küünitada armuni, samuti ka siis mitte, kui arvame, et me ei vaja teda. Arm tabab meid siis, kui oleme suurtes piinades ja rahutuses. Ta tabab meid, kui kõnnime mööda mõttetu ja tühja elu kõledat orgu. Ta tabab meid, kui on muutunud väljakannatamatuks jälestus me enda olemasolu vastu, ükskõiksuse vastu, nõrkuse vastu, vaenulikkuse vastu, elu mõtte puudumise vastu. […] Mõnel taolisel silmapilgul tungib meie pimedusse otsekui hele voog valgust ning oleks nagu kuulda häält: „Siiski oled sa õigeks mõistetud!” Õigeks mõistetud selle poolt, kes on suurem kui sina. […] Sel silmapilgul võidab arm patu ning lepitus ehitab silla üle võõrdumise kuristiku. See kogemus ei nõua midagi; see ei vaja usulisi, kõlbelisi või intellektuaalseid eeldusi; see ei nõua muud kui üksnes vastuvõttu”.

See arm sai nähtavaks Jeesuse Kristuse kannatuses ja ristis, kus Jumal lepitas maailma enesega.

Urmas Paju

Võnnu koguduse õpetaja