Jumal pole jätnud meie saatust sõltuvusse heast õnnest

Jumal ilmutas ennast öösel Saalomonile ja ütles talle: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!“ Ja Saalomon vastas Jumalale: „Anna nüüd mulle tarkust ja mõistust minna ja tulla selle rahva eesotsas, sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?“ 2Aj 1:7,10

Ajalugu on näidanud, et iga riigi valitsus või juht – kuningas või president, keiser või tsaar – on pidanud mingil ajahetkel seisma raskete valikute ees, on tulnud teha rahva ja riigi saatust ning tulevikku määravaid otsuseid. Võime mängida mõttega, et kehastume kuningas Saalomoniks, kellele Jumal ütleb „Palu, mida ma sulle peaksin andma!“ (1Aj 1:7).

Mida võiksime Jumalalt soovida? Suuremat mõju kodus ja maailmas? Majandusedu ja tasakaalus eelarvet? Tehnoloogilist ja julgeolekulist turvakindlust? Kuningas Saalomon palus tarkust. Tarkust, mis aitaks inimesena teha paremaid otsuseid ja kuningana teenida õiglaselt oma rahvast. Tean vähemalt ühte meie kaasaja riigipead, kes on igatsenud, et mitte tema üksi, vaid ka rahvas oleks tark. Saalomonlik tarkus seda igatseda!

Elame vastuolude ajastul, mil maailm muutub meie silme all. Globaalsel maastikul kuulutatakse ühel ja samal ajal inimõiguste püsimisest ning räägitakse äravõetavatest territooriumitest; ühe suupoolega kinnitatakse rahvusvahelist õigust, teisega nihutatakse selle piire jõu ja tehingute keeles. Arusaam, et kõik sõltub kokkulepetest, on asendunud põhimõttega, et kõik sõltub kauplemisest ja hinnast, isegi nendes küsimustes, mis ei ole kaubeldavad ja millel puudub hind – rahvaste saatus, riikide piirid, inimeste väärikus.

Muutunud maailmakorra tingimustes saab Ukrainas rahu saavutamine olema tegelikult mitte kauplemise tulemus, vaid hoopis väärtuste test. Mitte ainult Ukrainale, vaid ka Euroopa ühtsusele ja läänemaailma ühtsusele. Kas rahu vundamendiks on õiglus või sünnib rahu tõest loobumise hinnaga?

Äsja lõppenud Milano Cortina taliolümpiamängudel vaigistati tõde ja murti miljonite inimeste õiguslustunne, kui Ukraina skeletonisõitja Vladõslav Heraskevõtš diskvalifitseeriti. Ta keeldus võisteldes loobuma kiivrist, millel kujutatud fotodega mälestas Kremli sõjas hukkunud Ukraina sportlasi ja treenereid. Rahvusvaheline Olümpiakomitee andis signaali, et Ukraina sportlasel ei olnud õigust mälule, südametunnistusele ja leinale. Kui normid ja südametunnistus põrkuvad, on kristlik põhimõte järgida südametunnistust.

Värskelt kinoekraanidele jõudnud German Golubi film „Meie Erika“ oli selles kontekstis eriti kõnekas. Kui Erika Salumäel ei oleks lubatud 1988. aastal Souli suveolümpial kanda Nõukogude Liidu koondises võisteldes kiivrit, mille küljele oli kleebitud sinimustvalge lipu kujutis, ning ta oleks keeldunud selle eemaldamisest, ei oleks ta saanud võita kuldmedalit.

Sinimustvalge värvikombinatsioon ei ole meie jaoks kunagi olnud lihtsalt disain või juhuslike värvitriipude rida. Meie lipu värvikombinatsioon on häälekas meeldetuletus, et meie rahvas, meie keel, meie eneseteadvus ja vabadus on olnud olemas isegi siis, kui seda justkui ei tohtinud olla.

Kui inimestelt röövida õigus mäletada ja mälestada, uskuda ja loota ning normid ja reeglid minetavad võime inimese kombel teha kaalutlusotsuseid oma südametunnistuse ja õiglustunde pinnalt, muutub ilm meie ümber silmakirjalikuks, kui mitte masinlikuks.

Nädala eest käis minu silme alt läbi uudis, et tulevikus saab emakeele lõpueksami töid hinnata tehisaru abil. Pean seda ka ise täitsa tõenäoliseks, kuid hinge tekib ikkagi ebalev kahtlus. Me teame täna, kui hästi võib tehisaru imiteerida empaatiat, mida tal tegelikult pole. Kuid tehisarul puudub ka südametunnistus. Iga otsus, millega vahetame südametunnistuse mugavuse vastu, viib meid lähemale hetkele, kus tehnoloogilise võidujooksu võitmise nimel võime kaotada inimeseks olemise mõõtme. See juhtub, kui südametunnistuse asendab algoritm.

Tehisaru on tuleviku tuumajõud, kuna sellel on suutlikkus muuta plahvatuslikult terve maailma võimutasakaale, teha ära sekunditega otsused ja juhtida hetkega protsesse, millele muidu teaduslaboris kuluks inimestel nädalaid, kuid või aastaid. Tehisaru arengupotentsiaal on peaaegu kõikides eluvaldkondades peadpööritav. Paraku kriibib hinges endiselt ebakindlus tohutute manipulatsioonide, usutavate valede, suunatud mõjutuskampaaniate ja inimese nõrkuse ärakasutamise võimaluste pärast, mille poolest tehisaru juba kuulus on.

Eesti rahva, meie keele ja kultuuri haavatavus ei seisne aga ainult selles, mis toimub meie piiride taga või kuskil kuumust õhkavates ja energiat kugistavates serveriparkides või andmekeskustes, kus elab inimese loodud kratina tehisaru. Meie tulevik on väga otseselt sõltuv sellest, kas meie peredesse sünnib piisavalt lapsi, kas noored leiavad oma kodumaal tuleviku või kas eakas tuleb oma eluga toime.

Ei ole vaja kasutada algoritmide abi, et mõista meie rahvastiku vähenemise saatuslikke tagajärgi. Juba praegu ei ole paljudes Eestimaa paikades tühjad mitte ainult koolimajad, vaid rohtu kasvavad ka kooliteed. Paljudes asulates seisavad kortermajad endiselt seal, kus aastakümneid, kuid õhtu saabudes on vähem aknaid, kust paistab valgus. Karjamaadel ja põldudel ei varu ammu enam rammu veisekarjad, küll aga laiutavad seal kümnete, sadade ja tuhandete hektarite kaupa päikesepargid, mis nuumavad energianäljas andmejaamu.

Kui me tahame rääkida riigi kaitsevõimest, siis on loomulikult asjakohane rääkida relvadest, liitlastest ja eelarve kaitsekuludest. Aga samal ajal peame paluma Jumalalt tarkust, et suunata rohkem tähelepanu ja lootust, nii vaimset kui ainelist, sinna, kust riigi kaitsevõime algab – inimestesse. Rahvas, kes ei usu tulevikku, ei sünnita tulevikku. Rahvas vajab kestmiseks lootust, mis ei sünni ainult majanduskasvust, vaid kindlustundest: mind on vaja; mind hoitakse; minu laps on oodatud; minu aju, töökäed ja süda on vajalikud minu riigile; minu vanadus ei ole koorem, millest kergelt ja assisteeritult enneaegselt vabanemiseks on loodud seadusega soovitatud pääsetee.

Kõik kriisid ei tule alati sireenide hüüdes ja üleriigiliste ohuteavitussõnumitega. Mõned tulevad hiilides: väsimusena, ärevusena, üksildusena, usalduse kaotusena. Peame igatsema, otsima ja paluma tarkust, et seda märgata, ennetada ja vältida.

Tarkust paludes valiksin ise aastatuhandeid toiminud lahenduse ja tehisaru asemel pöördun Saalomoni eeskujul Loovaru poole. Nõnda palun täna:

• tarkust seista väärtuste eest maailmas, kus väärtusi tahetakse muuta kaubaks;
• tarkust kasutada tehnoloogiat nii, et inimeseks olemine ei lämbuks algoritmide voos;
• tarkust näha demograafilise kriisi taga iga pere väljakutseid ja lapse nägu;
• tarkust mäletada häbenemata seda, kes me oleme, ning seda, et meil on südametunnistus;
• tarkust juhtida rahvast nii, et keegi ei tunneks mahajäetust.

Olen veendunud, et Jumal ei ole jätnud meie saatust kunagi sõltuvusse ainult heast õnnest. Hea õnn on ju tegelikult kõigest juhus. Mina usun, et meie maad ja rahvast, meie juhtide otsuseid ja rahva valikuid on Jumal õnnistanud tõelise saalomonliku tarkusega. Jumala õnnistusel saame täna tähistada oma riigi 108. sünnipäeva. Palju õnne, tark rahvas! Aamen.

Urmas Viilma

peapiiskop

---

Jutlus peetud 24. veebruaril Tallinna piiskoplikus toomkirikus Eesti Vabariigi 108. aastapäevale pühendatud jumalateenistusel.