Ukse taga

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number:  /

Foto: Kätlin Liimets

Ukse taga seisab mees,
seisab kõhevil, ei koputa.
Ta ei taha siseneda,
vaid kuulata ukse tagant
kas rõõm on kodus.

Sein, mõlemal pool ust, on vaikne,
nagu vana sõber,
kes enam ei küsi,
miks kõik nii läks.

Aken on lahti,
aga ainult tuulele.
Mees ei mahu läbi –
tema kukil on liiga palju
kaotatud kevadeid.

Mees, keskmiselt üle keskea,
hall nagu hommikune udu,
seismas seal ukse taga
joob nüüd mõtteid,
mis kunagi maitsesid kui vein.

Ta januneb –
mitte veini,
vaid rahu järele,
rahu järele, mis sosistab:
„Sa oled piisav.“

Mees ootab ukse taga,
kõhevil, kraabitud kannatlikkusega,
kuni üks päev
saab ise ukseks,
läbipaistvaks seinaks,
avatud aknaks –
pärijaks Issanda viinamäel.

Urmas Nagel

Jaga