Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vaimupuudega noored meie kõrval

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Kalmistul sai leerilastele selgemaks kõik matustega seonduv – surm on paraku eluga lahutamatult seotud.ErakoguMul oli võimalus osaleda kahes erilises laagris. Erilises selle poolest, et mõlemas olid laagrilisteks erivajadustega, täpsemalt vaimupuudega noored.
«Syttyy kynttilä,» kõlab laul ja üksteise järel tõusevad noored ning süütavad pühalikul ilmel oma väikese küünla suurest altariküünlast. On algamas igapäevane jumalateenistus Pieksämäel vaimupuudega noorte leerilaagris.
Kuigi küünalde süütamine laulu saatel nagu palju muudki jumalateenistustes kordus päevast päeva, puudutas kogetu pühalikkus nii mind kui ilmselt kõiki teenistusel osalejaid. Elamusrikas oli see laager päikesekuumal augustinädalal. Ikka ja jälle imetlesin, kui läbimõeldud ja täiuslik on vaimupuudega inimeste leeritöö Soomes.
Päikest täis Pieksämäel
Igal hommikul tutvustas laagri juht ja leeriõpetaja Eija Korhonen päeva tegevusi ja kinnitas päevaplaani piktogrammidena seinale. Laagripäevadesse mahtusid nii leeritunnid, jumalateenistused, lipu heiskamised-langetamised, palvused kui ka mängud, laulud ja palju muud noortepärast tegevust.
Jutlused olid mitmesuguste võtetega näitlikustatud. Näiteks sai loomisloost jutlustades altar kaetud valge linaga, kuhu vastavalt loomisloo jätkumisele asetasid noored küünlad, lilled, mänguloomad ja nukud. Kogu laagrikava moodustas harmoonilise terviku – õpetusest keskenduti vaid kõige olulisemale, mida anti edasi erinevate tegevuste ja kogemuste kaudu.
Nii sai Jumala loodut imetleda looduses läbi suurendusklaasi lehekesi ja sipelgaid uurides, hirmudest ja Jumala usaldamisest sai mõtiskleda Partaharju laagrikeskuses, kus käisime uudistamas maad laastanud raju hävitustööd.
Leeripüha jumalateenistusel Pieksämäe ajaloolises kirikus said leerilapsed süüdata laulu saatel oma küünla, väärikalt ja pühalikult tulid nad altari ette vastu võtma leeriõnnistust ja armulauda.
Kirsti-Maija Paananen ja Tuula Lappi, kelle lahkel kutsel mul õnnestus nädal Pieksämäel veeta, tutvustasid ka Vaalijala keskust, mille tegevuse algatas kunagi Kirsti-Maija Paananeni vanaisa, erinevaid tugikodusid, päevakeskusi, mis olid mõeldud vaimupuudega inimestele. Kõikjal kogesin, kui läbimõeldud ja hästi korraldatud on see töö, mida nende inimestega tehakse.
Kui ka nende areng ei ole saanud olla tavapärane, on neil samuti õigus inimväärsele elule, iga inimene on austust ja armastust vääriv. Tööd vaimupuudega inimestega on võimalik kirikus teha vaid ühel viisil – elades välja Kristuse antud armastuse kaksikkäsku armastada Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast.
Ristilapsed Pilistveres
Septembrikuus oli mul taas võimalus kohtuda Kirsti-Maija Paananeni ja teiste soome sõpradega Pilistveres, kus olid koos lastekodus kasvanud noored ja nende ristivanemad Soomest.
Kirsti-Maija Paananen on palju panustanud Eesti kiriku töösse vaimupuudega inimestega. Tema erilise tähelepanu all olid lastekodude lapsed ja noored. Paljud neist ristiti ja said endale ristivanemad Soomest. Ristiema on tihti olnud lastekodu kasvandikule ainuke inimene, kes tunneb isiklikku huvi tema käekäigu vastu ning täidab puuduvast emaarmastusest jäänud tühimikku. Side ristivanematega on säilinud ka nüüd, kus lapsed on sirgunud noorteks täiskasvanuteks.
Nii on juba 2002. aastast olnud ka osa neist ristilastest koos oma ristivanematega Pilistveres laagris. Sel aastal tuli kohale 13 noort, kes nüüd elavad hoolde- või tugikodus. Laagripäevadesse mahtusid palvused, laulud, mängud, viktoriin. Taina Minkkineni juhtimisel uuriti lähemalt loodust ning hoolimata vihmasabinast käidi vaatamas ka aastate eest istutatud tammesid – nii nagu ristilapsed on kasvanud suurteks inimesteks, olid ka tammed sirgunud ilusateks noorteks puudeks. Väga oluline oli noortele vestlusring, millega laager algas – igaüks sai jagada oma rõõme ja muresid.
Imetlesin laagris noorte viisakat, avalat ja heatahtlikku suhtlemist, mis võiks olla eeskujuks paljudele puudeta noortele. Hoolimata keerulisest ja karmist lapsepõlvest on neist kasvanud ristiinimesed selle sõna kõige paremas mõttes. Kirikus peeti diakon Hermann Kalmuse juhtimisel armulauaga palvus.
Juba oktoobris, kui Jumal lubab, saavad noored jälle kokku, seekord Tallinnas Kaarli koguduse juures – on nad ju kõik Kaarli koguduse liikmed.
Eesti ja Soome kirikud on erinevad, nagu on erinevad meie riigidki. Kuid samas on ka palju sarnast – kirik nii siin- kui sealpool lahte järgib Kristust ja Tema õpetust ning inimesedki on kõige olulisemates asjades ikka sarnased. Meil Eesti kirikus on töös vaimupuudega inimestega veel palju teha ja kasvada. Ei saa jääda ootama, kuni meil on Soomega samal tasemel heaoluühiskond, suured muutused algavad väikestest tegudest. «Kõige pikem tee algab jalatalla alt,» laulis Tõnis Kark, minu õpingukaaslane pastoraalseminaris. Annaks Jumal õnnistust ja juhtimist vaimupuudega inimeste tööle ka Eesti kirikus!
Tiina Ool,
MTÜ Usk ja Valgus Kuressaare juhatuse liige