Vaimu kirkana hoidmise võimalus

Näen endale suunatud vastuvõtukomisjoni liikmete uudishimulikke pilke
ja tajun korraga, et ma millelegi nii enesestmõistetavale ei oskagi
vastata. «Mida muud ma siis õppima peaksin?» küsiksin hea meelega
vastu, kuid viisaka inimesena ei hakka küsimusele küsimusega vastama.Näen endale suunatud vastuvõtukomisjoni liikmete uudishimulikke
pilke ja tajun korraga, et ma millelegi nii enesestmõistetavale ei
oskagi vastata. «Mida muud ma siis õppima peaksin?» küsiksin hea
meelega vastu, kuid viisaka inimesena ei hakka küsimusele küsimusega
vastama.
Teadmatusest üle
Tegelikult oleks mul juba enne avalduse esitamist pidanud olema
põhjendus, miks ma just seda eriala õppida soovin. Olen viimasel ajal
kuulnud ja lugenud kümnetest uutest magistriõppe võimalustest, aga
ükski neist ei ole viinud mõttele taas kord üliõpilaseks hakata.
Siiani arvasin, et minu õppimised on ammugi õpitud, sest töö ja
majapidamise kõrvalt ei jää enamasti isegi mitte aega, et lihtsalt olla
ja raamatut lugeda, rääkimata televiisori vaatamisest. Nii ma ei teagi,
kes on Baari-Annika või Võsa-Peeter, kelle kohta kõigil näib olevat oma
arvamus. Samas ei häbene ma tunnistamast, et mul ei ole vähematki aimu,
kus maailma otsas asub näiteks Er-Riad või mis asi on sisemajanduse
koguprodukt.
Küll aga tunnen end kehvasti, kui ei suuda meenutada, kes oli Vanas
Testamendis Rebeka või milles seisnes investituuritüli. Maailmas on nii
mõndagi, mis mulle korda ei lähe ja mille puhul ma ei püüagi
vastupidist muljet jätta. Kuid on ka palju seda, mille teadmine ja
tundmine maailma ja jumalariigi asjust selguse saamiseks on minu jaoks
vältimatu.
Kristlikul alusel
Olen kaugel väitest, et meil kõigil tuleks õppida kristlikku
kultuurilugu, kuna just see võiks anda mõistmisvõime. Praktilise
meelega edasipüüdlikke inimesi on ikka köitnud erialad, mille
lõpetamine tõotab tuua käegakatsutavat kasu, olgu siis riigiteadused
või ärijuhtimine. Tore, et leidub taolisi inimesi, sest kes muidu riiki
ja majandust arendaksid ja elu edendaksid.
Kõige selle juures ei tohiks aga unustada, kust me tuleme ja et just
kristlusel on meie kultuuri ja mentaliteedi kujundamisel olnud oluline
roll. Iseasi, kas oleme seda tänapäeva religioonikauges maailmas valmis
tunnistama.
Meid seob Euroopa ühine kristlik kultuuriruum. Mida see paljukõlanud
lause õigupoolest tähendab? Loodan sellele vastuse saada kristliku
kultuuriloo magistriõppe käigus, nagu veel paljudele teistele minu
jaoks väga olulistele küsimustele.
Õppimine ei ole aga mitte ainult teadmiste kogumine. See on
mõttekaaslastega kohtumine ja tõdemine, et elu võib nii huvitav olla!
See on võimalus endale elus eemärke seada ja nende täitmisel iseenda
üle uhkust tunda. See on aga ka enese ohjes hoidmise ja teatud liiki
enesepiitsutamise vahend. Aga samuti üks vaimu kirkana hoidmise
võimalustest, või nagu hiljuti väljendas Astrid Kannel, abinõu
raugastumise vastu!
NB! Dokumentide vastuvõtt UI magistriõppesse toimub 12. augustini,
sisseastumisvestlus on 19. augustil. Lähem teave www.eelk.ee/ui.