Ammendamatu Püha Vaimu kirik

Reedel, 15. novembril toimus Usuteaduse Instituudis konverents «Tallinna Püha Vaimu kirik ja kogudus aegade voolus».
16. jaanuaril tähistas Tallinna Püha Vaimu kogudus pidulikult eestikeelse koguduse 125. aastapäeva, sellele järgnesid terve kevade ja sügise vältel keskpäevatunnid – ühtekokku 13 korral – , mis tipnesid konverentsiga. Pika ajalooga, ulatudes 13. saj I poolde, pakub Püha Vaimu kirik huvitavat uurimisainet mitme kandi pealt. Nii oli konverentsile esinema kutsutud erinevaid teadlasi.
Ihule toeks
Need, kes ajalehte Eesti Kirik järjepidevalt lugenud on, mäletavad kindlasti aasta alguses ilmunud Juhan Maiste artiklit Püha Vaimu kirikust.
Ajas veel kaugemale tagasi läks Tallinna linnamuuseumi teadusdirektor Sulev Mäeväli, kes tuletas kuulajatele meelde ununema kippuvat fakti, et algselt oli Püha Vaimu puhul tegu hoopis seegiga, kuigi ka seek hoolitses ihu kõrval inimese vaimse heaolu eest. Kunagi 14. sajandil hakkasid seegi ja kiriku funktsioonid lahknema ning kiriku kõrvale ehitati uus ühekordne seegihoone, mida praegu tunneme Usuteaduse Instituudina.
Selle kõrval, mida tänapäeval otseselt käega katsuda saame, on kiriku ajaloos palju sellist teavet, mis unustuse hõlma vajunud ja mille kohta arhiivistki vaid vihjeid võib leida.
Vaimule ja hingele ärgituseks
Missugust funktsiooni võis täita Püha Vaimu kirik keskajal, otsis vastust Tallinna linnaarhiivi teadur Tiina Kala oma ettekandes «Püha Vaimu kirik keskajal» ja kuidas elasid Püha Vaimu vaimulikud 17. sajandi esimesel poolel Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Liivi Aarma.
Kahjuks jäi ära ajaloolase Lilian Kotteri sõnavõtt «Püha Vaimu kirik rae keskaegsetes dokumentides». Kiriku kunagise sisulise olemuse ja vaimulikke ning nende elu puudutava poole kõrval pakub kirik, mille põhikuju on Tallinna ainsa kirikuna muutumatuna säilinud 14. sajandist, rikkalikku teavet arhitektuuri ja kunstiajaloo vallast.
Nii kuulsid osalejad Eesti Kunstiakadeemia õppejõult Eve Kohalt kiriku ajaloolistest vappvitraažidest, mille eksponeerimine on tänini lahendamata ja sellest, et kord ehivad vappvitraažide koopiad ehk kiriku lõunakülge. (Põhjakülge kaunistavad teadupärast Dolores Hoffmanni vitraažid.)
Orelite ajaloost rääkis orelihooldaja Toomas Mäeväli ja kellateadusest, mis Eestis paraku olematu, ning Eesti vanematest kirikukelladest kunstiajaloolane Juhan Kilumets. Oma haaravas ettekandes meenutas Juhan Kilumets, et ununema kipub oluline nüanss – igal kellal on oma hing ning seepärast kelli helistatakse, mitte ei lööda.
Pealtnägija tähelepanekuid
Erilist pinget tekitas ehitusinseneri Heino Uuetalu sõnavõtt – tegu oli ülevaatega 29. mail toimunud põlengust, mis kõigil veel valusalt meeles. Tund-tunnilt toimunut rohkete slaidide ja selgitustega kommenteerinud Heino Uuetalu juttu oleks võinud kaua kuulata, paraku seadis konverents ettekandele ajalise piiri. Jääb imetleda päästemeeskonna oskuslikku tööd ja otsustajate kiiret tegutsemist, insener Uuetalu otsust torn alla tõsta, mille eest ettekandjale olevat etteheiteid tehtud.
Kiriku eelmistest põlengutest ja restaureerimisest rääkis Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitseosakonna juhataja Boris Dubovik.
Arvan, et kõik osalenud on nõus konverentsi korraldanud Margit Heinaga, kes tunnistas, et närveerinud küll omajagu, kuid kokkuvõttes oli konverents huvitav ja läks igati korda.
Rita Pokk