Eesti luterlaste ühtsust ei pärsi üksikud vastuhääled

Peapiiskop Andres Põder meenutab Eesti Kirikule antud intervjuus EELK delegatsiooni äsjast visiiti Ameerika Ühendriikidesse, kus osaleti ELCA Delaware’i-Marylandi sinodil ning kohtuti sealse piiskopi Wolfgang Herz-Lane’iga, samuti viibiti külalistena Välis-Eesti piiskopkonna kahe praostkonna sinodil ning kohtuti rahvuskaaslastega.
Kuidas jäite sõiduga rahule?
Jäin reisiga väga rahule. Lisaks kiriklikele kontaktidele avanes võimalus külastada kohalikke vaatamisväärsusi ja nautida suviselt kaunist loodust.
Milliseid uusi arenguid tõi kaasa kohtumine piiskop Wolfgang Herz-Lane’iga?
Piiskop Wolfgang Herz-Lane on väga tugevalt orienteeritud kiriku misjoniülesandele ja inimeste motiveerimisele kuulutada evangeeliumi. Selles vallas, nagu ka paljus muus – näiteks kiriku sõltumatus riigist, isemajandamine, vabatahtliku töö suur osakaal – on meie kirikutel palju sarnast. Vastastikused külaskäigud annavad võimaluse kogemusi vahetada ja teineteiselt õppida. Piiskopil on plaan külastada Eestit kahe aasta pärast.
Põgusalt oli juttu ka õppimisvõimalustest Gettysburgi Luterlikus Seminaris ja suhetest kohalike eesti kogudustega. Hea, et kaasas olid Paide Püha Risti koguduse esindajad, kes aitasid kirikutevahelisi suhteid tugevdada koguduste tasandil.
Millest võiks EELK õppida USA luterlikult sõpruspiiskopkonnalt?
Jäi mulje, et mitmed kogudused on püüdnud leida endale teatud rolli ka kogukonna sotsiaal­ses elus. Näiteks tegeleb üks kogudus, mida külastasime, intensiivselt väärkohtlemise, narkomaania ja krooniliste haiguste all kannatavate naistega, julgustades neid ja pakkudes neile turvapaika.
Teine kogudus on lisaks traditsioonilisele pühapäevasele jumalateenistusele alustanud lihtsustatud korra ja gospelmuusikaga noorteteenistuste pidamist, kus osavõtt on väga arvukas – ja seda kaalutlusel, et noored tuleksid pigem kirikusse, kui läheksid kusagile mujale.
Paljud kogudused on rajanud lasteaia või lastehoiu, leides, et töö lastega ühendab kogudusega kogu perekonna.
Ka sealses kirikus elavad sõbralikult kõrvuti nii kõrgkiriklikud kui madalkiriklikud traditsioonid. Tõsine küsimus oli aga suhtumine homoseksuaalsusse – kiriku suhteliselt salliva hoiaku tõttu on ELCAst lahkunud sadu kogudusi. Samas lepitakse ka koguduste õigusega säilitada konservatiivset arusaama.
USA kahe praostkonna sinodil Ocean Grove’is New Jerseys jäi sõnavõttudes murenoodina kõlama koguduste vananemise temaatika. Kuivõrd selle probleemi ulatus ning tõsidus Teile Ameerikas olles silma jäi?
Probleem on täiesti olemas. Paljud pagulaste järeltulijad on sedavõrd assimileerunud, et liituvad kohalike ameerika kogudustega. Probleem on ka kultuurilises erinevuses, mis takistab Eestist tulnud uusi asukaid kohalike eesti kogudustega liitumast, samuti koguduste teenimises, sest eesti õpetajaid on vähe ning enamik kogudusi ei suuda õpetajat ülal pidada. Seetõttu on aktuaalne diakonite või ilmikjutlustajate ettevalmistamine ja rakendamine.
Meie delegatsiooniga kaasas olnud EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru pidas ühissinodil sooja vastuvõtu leidnud misjonialase ettekande. Huvi koguduste püsimise, seega ka evangelisatsioonitöö vastu pole veel kadunud.
Samal sinodil tõstatus küsimus Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühinemise hääletustulemuste õigsusest. Ka on kolm kogudust (Los Angeles, Toronto Vana-Andrese ja New Yorgi Pauluse) esitanud Toronto konsistooriumile kirja sooviga välja astuda EELKst. Kas EELK konsistoorium on valmis edaspidi koostööd tegema nende kogudustega, kes ei ühine kodumaa evangeelse luterliku kirikuga ja otsustavad luua oma koguduste liidu?
Muidugi on alati õigus küsida hääletustulemuste õigsuse kohta, kuigi Välis-Eesti piiskopkonnas kehtivad Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhimäärused sellist protseduuri ette ei näe. Samuti ei näe põhimäärused ette võimalust koguduste väljaastumiseks kirikust. Seda saavad teha vaid üksikliikmed.
Selles kontekstis oli kurvastav, et praost Thomas Vaga kui E.E.L.K. ametiisik, kelle ülesandeks on jälgida ja nõuda põhimääruste ja kirikukogu otsuste täitmist, kutsus ise üles nende eiramisele.
Kahetsusväärne on seegi, et enamik argumente, mis on toodud kirikute ühinemise vastu, on kaugel tegelikkusest või lausvaled (näiteks see, et EELK olevat loodud nõukogude ajal ja tegutseb praegugi tollase põhikirja alusel, et kiriku nimi olevat muudetud võõrvõimu survel ja et ühinemisega tahetakse kaotada ajalooline Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku nimi).
Näib, et osa väliseestlasi elab jätkuvalt infosulus. Samas kohtasime palju sõbralikke, avatud ja koostöövalmis kirikuliikmeid, nii et eesti luterlaste ühtsust üksikud vastuhääled kindlasti ei ohusta. Kui väljaspool EELKd peaks loodamagi separaatseid kogudusi või ühendusi, siis nendega lävimine kiriku tasemel vaevalt põhjendatud on.
Kuivõrd leidsite visiidi käigus võimalust puhkuseks?
Tegu oli nii töö- kui sõprusreisiga, mis sisaldas ametlikke kohtumisi, nõupidamisi, jumalateenistusi, seltskondlikke koosviibimisi, tutvumiskäike (näiteks Delaware’i-Marylandi kirikukeskusesse, Gettysbugi Luterlikku Seminari, USA Kongressi raamatukokku jne) ja ka vaba aega. Selline reis on igas mõttes värskendav. Suur tänu kutsujatele ja võõrustajatele! Õnnistagu Jumal kristlaste koostööd ja osadust.
Liina Raudvassar

Delaware’i-Marylandi sinod
on ELCA (Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas) USA kahe osariigi ühine piiskopkond keskusega Baltimore’is,
on üks 65st USA luterlikust sinodist,
hõlmab 190 kogudust   94 000 luterlasest liikmega,
jaguneb omakorda 11 geograafiliseks regiooniks,
omab sõprussuhteid Tansaania, Soome ja Eesti luterliku kirikuga.

Pildigalerii: