Eesti Shoti klubis ja kell 6.23

Jeesus tuli maailma, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema (Jh 9:39). Järelikult võib juhtuda, et nähes me siiski ei näe.

 

Jeesus tuli maailma, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema (Jh 9:39). Järelikult võib juhtuda, et nähes me siiski ei näe.

Kõige lihtsam on ilmselt näha seda, millega me oleme harjunud või mida soovime näha. Et ebameeldivat või ebasoovitavat püüame me vältida, on kõige mugavam selle üle mitte pikalt mõelda ehk sisuliselt seda mitte näha. Võibolla on see inimlik, et rikas inimene soovib elada nii nagu vaeseid ja vaeste inimeste probleeme polekski olemas. Kui mõni vaene tõstab oma probleemi tõttu häält, ütleb ta lihtsalt, et vaesed on kadedad, laisad või lihtsalt himustavad nende vara, kes teevad palju tööd. Kui mõni aasta tagasi hakati Tallinnas tõsiselt rääkima tänavalaste probleemist, leidus seetõttu ka neid, kes väitsid, et ilmselt keegi lihtsalt blufib, kuna nemad pole tänavalapsi ja selliseid probleeme küll näinud.

See, mida ei nähta, võib aga olemas olla sellegipoolest. Viimasel poolel aastal olen seoses elukoha muutusega umbes paarikümnel korral sõitnud tööle kella 6.23 bussiga. Tänaseks ma suures osas juba tean, mis seltskond sel varasel kellaajal bussiga tööle sõidab ja kes millises peatuses peale tuleb. Tean kohati isegi seda, mida keegi seljas kannab, kes keda teretab ja kellega vestlema hakkab.

Mõtteainet on seejuures pakkunud asjaolu, et enamus neist inimestest on juba soliidses eas ja lihtsalt riietuvad inimesed, kes teevad ustavalt oma tööd ning on seejuures rahul. Kui ma lähen tööle tund aega hiljem, siis sellist maailma nagu polegi olemas või ei ole võimalik seda enam näha. Ma olen näinud inimesi, keda justkui pole olemaski.

Läinud nädalal nägin veel midagi, mis tundub samavõrd ebareaalne kui «Eesti kell 6.23». ETV «Pealtnägija» saates näidati mulle maailma, mida minu senise elu ja nägemisharjumuste kohaselt samuti ei ole olemas. Seal räägiti sadu edukaid eestlasi ühendavast Šoti klubist, kus muuhulgas on sündinud ja lagunenud mitmed valitsuskoalitsioonid ning kus on tehtud taasiseseisvunud Eesti suurimaid erastamisotsuseid.

Nüüd olla sealsed inimesed tülli läinud, üks osapool tahtnud teist kümne miljoniga ära osta, kuid too vastanud, et nii odavalt ta oma osalust ei müü. Ma ei oska midagi arvata selle maailma probleemidest ning sealse elu muredest ei tea ma ilmselt ka rohkem kui mitte midagi. Rikastel on probleemid ja mured ka siis, kui vaesed neid ei näe.

Täna ei oska ma majanduslik-poliitiliste otsuste taga näha kedagi teist peale Riigikogu ja valitsuse, ka ei näe ma enam «6.23 maailma» siis, kui ma autoga  tööle lähen. Kui ma neid piisavalt kaua aega ei näe, võin harjuda edasi elama nii, nagu neid maailmu polegi olemas.

Ning ajutised nägemused nende maailmaist võivad olla kui Alice’i kogemused imedemaal. Ainult et mind ei viinud teistsugusesse maailma mitte küülik, vaid 6.23 buss ja «Pealtnägija».

Alar Kilp