Hämarik, must maa ja raagus puud

Oli just üks selline kestvalt sombune, porine ja kontidesse tungivalt niiske, pime õhtu. Polegi vahet, kas oktoobris, novembris, detsembris või jaanuaris. Kogu maa on kuudeks kukkunud hämaruse meelevalda, nii et kaob taju: on see nüüd hilissügis või varakevad oma esimeste õienuppudega.

Ja kuhugi sellesse aega jäi imelise jõuluvalgusega jumalalapse sünd. Kas meil oli silmi teda märgata? Jõululapse leidmiseks on vaja ju üht tähte silmade ette ja igatsust südamesse. Ehk olid meie silmad pimestatud sellest särast, mis linnatänavailt või suurtest marketitest kumas ja meeled mingil põhjusel tuimaks tehtud, nii et me ei jaksanud kaasagi elada püha perekonna teekonnale, mille ajal Maarja tõi Petlemmas ilmale esikpoja.

Mina kuulun küll nende inimeste hulka, kes tahaksid aega tagasi keerata, et kiirustamata ja pühendunult vastu võtta jõulukuulutust. Kas ma aasta pärast olen targem ja suudan jõuludeks kõik muu oma elust välja lülitada, et jääks ainult rahu, igatsus ja palve Tema poole. Ma ei ole selles päris kindel. Viivi Luik on öelnud: «Selleks, et elada, oleme ikka sunnitud müüma oma elu.»

Läksin tol õhtul väikesse kauplusse leiba ja saia ostma ning jäin kuulatama kahe härrasmehe vestlust. Noorem, nii 60aastane, ütles: «Mis siin enam, minuvanused juba kaovad.» Vanem vastas: «Mina liigun veel ringi.» Siis astus ligi üks proua ja noorem sõnas: «Näe, ma olen ikka Tiinaga koos, 40 aastat juba. See ju päris haruldane!» Vanem vastas: «Meil saab naisega suvel 63 aastat koos elatud.»

Võõras elu ja võõras saatus, aga kätkeb endas midagi igikestvat: peret, armastust ja abielu, kindlasti lapsi ja igavikumõtteid. Ehk sümboliseerivad need pered põliseid tammi kui midagi püsivat ja tugevat.

Pühapäeva õhtul kuulasin Pereraadiost jumalateenistuse ülekannet Tartu Salemi baptistikirikust. Kõneles Ameerikast tulnud külaline, kes perest, lastest ja armastusest rääkides võrdles peret puuga. Refereerin kõnet lühidalt. Puu peidab kasvamiseks seemne mulda ja nõnda teeb ka pere armastuse kaudu. Puu kasvab, kuna saab toitu mullast. Samuti teeb ka pere, kes toitub sellest, mida ta saab armastuse kaudu. Kui puu on turvalises keskkonnas, ta kasvab ja saab tugevaks, kui ta on loodusjõudude meelevallas. Kui tuul puhub, siis puu arendab endas välja ühe joone ja see on vastupanujõud: ta võib painduda, aga tuleb tagasi oma asendisse. Ainult tormid annavad selle omaduse. Samuti on perega: elutormid annavad perele vastupanujõu, võime mitte murduda, sest elutormid tulevad nagunii.

Ühes punktis ei saa võrrelda puud ja peret. Tugevad tormid võivad puu murda, aga isegi mahamurtud perekond võib uuesti taastuda. Kas sinu peres on piisavalt armastust, et tormist läbi minna? Sest tormid tulevad nagunii. Kui meil pole armastust ja vastupanujõudu, me ei tule toime, aga Jumala abiga tuleme kõigega toime.

Perest kõneldes võib ju mõelda ka eesti rahvast. Aasta lõpul kandsid nii peapiiskop Andres Põderi kui ka president Toomas Hendrik Ilvese sõnumid üleskutset hoolida üksteisest, oma riigist, perest, lastest ja kinkida neile armastust.

«Jõuluevangeeliumis kingitud usk on lepitus, sild taeva ja maa, Jumala ja inimese ning inimese ja inimese vahel. Meie väike rahvas vajab väga seda armastuse ja lepituse sidet, üksteisest hoolimist ja üksteise toetamist,» ütles peapiiskop jõulurahu väljakuulutamisel Jõgeval.

Innustav ja optimismi sisendav oli presidendi aastavahetuse tervitus oma rahvale: «Usku on vaja. Usku oma kodusse, oma töösse, oma peresse, oma rahvasse ja oma riiki. Ja uhkust selle kõige üle. Meie inimesed on uhked iseenda üle, aga paljud meist ei ole sageli uhked oma riigi üle. Meile meeldib eesti rahvas ja meie kultuur, aga oma riik tekitab tõrksust.

See tõrksus on halb, sest see õõnestab üraski kombel seestpoolt meid endid. Oma riiki peab uskuma ja oma riigi üle tuleb uhkust tunda. Kui me Eesti riiki ei usu, siis ei usu me iseennast. Kui me ei ole oma riigi üle uhked, siis ei ole me uhked iseenda üle. Ärgem suhtugem siis endasse nii halval moel, sest oma tubliduses on meie inimesed ju kiitust ja tunnustamist väärt.»

Hea on teada, et valguselootus püsib meis praegusele keskpäevapimedusele vaatamata. Ja julgustavad sõnad, mida oleme saanud oma juhtidelt. Sest alati on hea leida millestki pidet. Juba aastakümnete eest kirjutas Paul-Eerik Rummo ühtehoidmisest: «Ja muud me ei vaja tuge // kui üksteise selged õlad.»

Sirje Semm,
peatoimetaja

, peatoimetaja