Homoseksualismi sallimisest

Viisteist aastat tagasi sai Eesti iseseisvaks, neliteist aastat tagasi tühistati kõik seadused, mis nägid ette karistuse homoseksualismi praktiseerimise eest, kaks aastat tagasi toimus Tallinna tänavatel esimene homoparaad. Tänavune homoparaad erines varasematest vaid sellepoolest, et kümned paraadil osalenud inimesed said homovaenulike turskete noormeeste käest kehalisi vigastusi.

Kaks päeva pärast paraadi kutsus Tallinna ülikooli professor Rein Ruutsoo Eesti Päevalehes üles olema solidaarsed ühiskondlike vähemustega, sealhulgas ka vägivalla ohvriks langenud homoseksualistidega, kaitsma neid vägivalla eest ajal, mil politsei neid ei kaitse ning sellisel moel kaitsma ühiskondlikku vabadust ja demokraatiat Eestis. Samas vaimus nagu 1987. aasta 23. augustil Hirveparki suundunud marssijad Eesti vabadust kaitsesid.

Kas see tähendab, et pärast 15 aastat vaba ühiskonna harjutamist on täna jõutud nii kaugele, et need, kes homoseksualismi vihkavad, võivad oma sallimatust välja näidata avalikult ning mõnitada ja peksta homoseksualiste isegi politsei silme all? Ruutsool on õigus. Kindlasti ei või. Kellelgi pole õigust kätega kallale minna neile, kes elavad või mõtlevad teistmoodi.

Kui www.neti.ee otsingumootorisse trükkida sõna «homoseksualism», siis sealt leitavatel lehekülgedel paistab silma, et vähemalt «interneti-ühiskonnas» käib tõsine ja tuline debatt homoseksualismi teemal. On neid, kes arvavad, et homoseksualism on perverssus; õpitud, mitte sünnipärane nähtus; rüvedus; (Soodoma ja Gomorra) patt; lõpuaja märk. Kuid leidub ka neid, kes mõtlevad risti vastupidi.

Kirikute hoiak homoseksualismi on valdavalt negatiivne, erinevused usuringkondade vahel torkavad silma peamiselt vaid selles, kuivõrd otse ja radikaalselt nad oma negatiivset seisukohta välja ütlevad. Näiteks Läti katoliku kiriku piiskop nimetas kord homoseksualismi samasuguseks hälbeks, nagu seda on kleptomaania, mistõttu kumbki neist ei vaja seaduslikku kaitset. Kas see on kooskõlas vaba ühiskonnaga, kui osa inimesi ja kirikuid niimoodi mõtleb?

Viis ja pool aastat tagasi kirjutas Eesti Päevalehes toonane EELK peapiiskop Jaan Kiivit («Lapsiku ühiskonna ohud», 13. märts 2001): «Uus sallivus esindab aga totaalset relativismi, kõige täielikku suhtelisust: tõde ei ole olemas, on olemas ainult suur hulk erinevaid, võrdväärseid tõdesid. Ja häda sulle, kui sa ei võta samasugust hoiakut ja sellest lähtuvat käitumist omaks. Sest siis sa oled süüdi selle uue moraalikoodeksi kõige hullemas pahes – sallimatuses. Sa diskrimineerid teisi. Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda.» Kirikul peab olema õigus oma arvamusele ka siis, kui see on kellegi või millegi suhtes hukkamõistev.

Homoseksualistidel on omad paraadid, «teaduslikud» käsitlused homoseksualismist ja homoseksualismi propageerivad traktaadid stiilis «Kui su laps on homoseksuaalne» või «Kui sulle meeldivad teised mehed». Kõigi mainitud vahenditega püüavad nad mõjutada ja muuta ühiskondlikke väärtusi ja hoiakuid. Ühiskondlikke väärtusi võivad kujundada ka need, kes pole homoseksualistidega nõus. Vaba ei ole ühiskond enam siis, kui ühe osapoole suu üldse kinni pannakse.

Alar Kilp