Hullud tarbimise või Kristuse pärast

Kaubandus meelitas möödunud nädalal ostjaid osturalliga Kaubamajas ja hullude päevadega Stockmannis. Tänavapildiski torkasid silma nimetatud kaubamajade reklaamivärvides kilekotid, õhupallid ja reklaame kandvad lapsed, enamik meediakanaleid pühendas päevauudistes sellele sündmusele tähelepanu, reklaam jõudis sinuni ka siis, kui sa sellest huvitatud ei olnud jne. Müüdi ja osteti palju ning tõenäoliselt soodsalt, iseküsimus, kas ostjale soetatud kaup alati ka vajalikuks osutus.

Selliste ostusündmuste puhul ongi pigem erandiks üksikud virisejad, kes kõnelevad arutust tarbimisest, selle laastavast mõjust inimpsüühikale või siis meie metsaalustest, mis tarbimise kasvu jätkudes peagi prügiväljadeks on muutumas. Samas on tarbimisest loobumisel ja selle boikoteerimisel oma võlu, mida võib mitmel viisil põhjendada ja mõistliku eluviisina teistele soovitada.

Näiteks meeldivad mulle ja paljudele mu sõpradele vanad asjad. Eriti põlvest põlve pärandatavad esemed, mis täidavad kodu mälestustega ja võtavad sellelt steriilsuse ja anonüümsuse. Huvitav, et veel mõni aeg tagasi sidus teadmine teise perekonna asjadest koguni külakogukonda.

Maiju Lassila sügava huumori, aga ka südamesoojusega kirjutatud raamatus «Tuletikke laenamas» on mulle meelde jäänud katkend, kuidas kodus keelt peksvad naised arutavad naaberperemehe riiete üle, mis kogu külale teada on: «Küll aga Vatasel on seda riidepoolist, nagu muudki kraami… Jussi käib vist praegu vana õndsa Vatase villaste pükstega kirikus?» «Käivat teine jah nendega,» teadis Sormuse Miina tõendada.

Raamatus kirjeldatud ajal pakkusid asjad jutuainet, sidusid eri põlvkondi ja olid tehtud mõttega, et need peaksid vastu võimalikult kaua. Loomulikult ei saa aega tagasi pöörata, vaevalt tänapäeval mitut inimest teenivad püksid mingiks ideaaliks on, kuid minevikust õppida võib alati.

Radikaalsem reaktsioon tarbimisele on muidugi küünikute kombel mõttetuid asju põlastada. Siinkohal on sobiv tuletada meelde oma koduks olevas vaadis lamavat Diogenest ja tema ette saabuvat tolleaegset maailmavalitsejat Aleksander Suurt, kes lubas kõik silmnähtavas vaesuses elava filosoofi soovid täita. Diogenesel oligi üks soov ja ta lausus maailmavalitsejale: «Astu Päikese eest ära.» Selline vastus oli tõeline vaimu triumf võimu ning materiaalsuse üle. Kristlus on ikka kreeka filosoofia paremaid mõtteid kasutanud. Miks mitte kord küünikute radikaalsust meeles pidada.

Stockmanni hullud päevad tuletavad meelde, et teatud hullusel on oma koht kristlikus usus. Eriti ortodoksi kirikus, kus suure autoriteedi ja austuse on pälvinud hullud Kristuse pärast, keda vene õigeusu kirikus nimetatakse raskesti tõlgitava sõnaga jurodivõi. Need on jäägitult usule pühendunud inimesed, kelle käitumine ja maailmatunnetus normaalseks peetavast oluliselt erineda võis.

Ehkki tunduvalt vähemal määral, on ka lääne kirikutes niisugused inimesed olemas – kas või Assisi Franciscus, kes lindudele jutlust pidas. Kui vaadata nende tegutsemist, siis on teatav väline sarnasus ostuhulluses osalejatega olemas. Ega asjata saatanat vahel Issanda ahviks ei nimetata – oma tegevuse välise vormi on ta alati Jumala loomingust maha viksinud.

Toomas Jürgenstein